See aasta sedamoodi

Ma tulin siia jälle. Asi on kahtlane… Ma juba olen käinud sel aastal siin :D Lugesin seda eelmist postitust ja hakkasin veits naerma :D Ma jätsin kuu aega tagasi  tulevikuendale vinge optimistliku lohutuse, et kui ma sellest jurast sealt läbi müttasin, siis tulevikus kindlasti lihtsam, et see oli mülgaste mülgas. Oh well…

Image result for oh well gif

Sedasi vist arvasid tööjumalad, sest kui ma seda eelmist postitust kirjutasin, siis ma ei teadnud, et järgmisel päeval saab mõõt täis ja lahkub päeva pealt üks meilt… Ja mulle kandub veeeeel mingeid lisapingeid. Ma tegelikult õudusega mõtlen, et hetkel on suht zen olla kõiges selles. Tavaliselt see zenvärk kulmineerub millegi eriti hardcore’iga

tenor.gif

ja siis ma nutan nagu jaanuaris. TBH ma reedel ka nutsin samamoodi sisimas :D

Ma tegelikult ei taha üldse siin tööst rääkida, aga nagu näha, siis see aasta muudmoodi kohe ei saa :D

Kevad toob mulle blogimisisu ja tänane ilm on kevadine. Ja kuna põhiline, mis mu elus toimub, on töö ja sellega seonduv, siis mis siin muud ikka öelda

Ma näen viimasel ajal imelikke unenägusid suht ootamatutest inimestest, what what..

Eino aga tegelt ka jumala märtsi vibe…

-ZR

Advertisements

Täiskasvanute probleemid

Annaks vastu kõrvu sellele kunagisele noorele endale, kes põdes mingite kontrolltööde pärast ja u n i s t a s, et teeks kunagi mingit tähtsat tööd, mis sisaldaks suurte tabelite tegemist, mingite protsesside korraldamist/loomist, presentatsioonide valmistamist ja kõige selle ette kandmist mingi pika laua taga, kus istuvad ülikondades mehed ja naised, kes tähelepanelikult poker face’idega kuulavad ja ei lase üldse aru saada, kas olen õigel rajal või täiega rabas sügavas lumes. Selline tööiseloom tundus põnev (loomulikult ei saanud ma aru, miks ma raamatupidajaks õpin, kui sellist elu tahan :D ) ja nagu kammooon, ega need asjad ju on ägedad ja see pinge, mis nendega kaasneb pole ju üldse tõeline, sest see on mingi täiskasvanute maailm, kus kõik saavad aru, et see on töö ja kui ka panen veits puusse, siis jumala eest, pole ju hullu, sest see on mingi täiskasvanute maailm…

misguidedinsistentkomododragon-small

No ilmselt on nüüd järeldused tehtud. Ma elan seda elu. Pool pühapäeva olen lõuga väristanud, sest mul on vaja valmis mõelda terve protsess, selle kohta esitlus teha teisipäevaks, teisipäevaks veeeeel üks esitlus teha teemal, millega ma kaudselt puutusin kokku kuskil kevadel, teisipäeval on siis all day long see pikk laud ülikonnad blabla loe ülevalt. Homme, esmaspäeval läheb veits päeva ka selle alla, et pean ortodondi juures käima (ja kukrut korralikult kergendama, oehhh, teine suur teema, mis mind ka ärevil hoiab). Nii. Esmaspäeva ei mahu ära kõik, mis vaja. Teisipäev on pikk laud päev otsa. Neljapäeva õhtuks on vaja grupile üks mega raport esitada. Millal ma seda teha saan? Ei tea, sest teisipäeva õhtu ja neljapäeva õhtu vahel on 2 koosolekuid täis päeva (bingo ajastus). Pingevaba adulthood?

tenor.gif

 

Ma ei saa öelda, et mu töö mulle ei meeldiks üldiselt, lihtsalt… Mingi mahukate asjade ajastuse bermuuda kolmnurk vist. Kõik ikka korraga, ajee. Ja see kõik pole nii pingevaba kui ma seda ette kujutasin kui ajaloo ja keemia koduseid töid üle lasin… Ma loodan, et ma ikka kuidagi ujun sellest jälle läbi, nagu mul ikka kombeks ja just seetõttu otsustasin selle hetke siia kirja panna. Et kui peaks tulema mingi väiksem asi, mille pärast ma põen, siis saan tulla ja lugeda ja näha kui endast väljas ma olin ja siis muiata ja mõelda, et damnit, lõpuks ma ikkagi ju nailed it. Kui peaks minema nüüd nii, et ei naili, siis.. shit… :D no siis tulen, loen ja mõtlen, et ok, oligi veits palju korraga händeldada :D

-ZR

No hellõu vana meit

See blogi suutis vahepeal 5 saada, noh, teoreetiliselt. Viimased 3 aastat sellest on see kirjutamissagedus olnud selline… madal… tugev 1-2 postitust aastas :D Kuidas ma täna siia tagasi jõudsin üldse? Lihtne :D Kuulsin ühte laulu, mida ma kuulasin kunagi siia postitusi treides täiega ja mõtlesingi tulla vaadata, mida ma viimastel kordadel kirjutasin. Tead, see postitus siin vist on ka selline… nagu on mingi vana hea sõber, kooliajast nt, kellega elu kuidagi lahku on viinud teed, saad kuskil kokku, räägid täiega, mõtled, et deeeeem, no NIIII minu ju, miks me tihedamini ei kohtu ja…. repeat mõne aasta pärast. Mida aeg edasi, seda pikemaks need vahed ka nihkuvad.

See ju ka lihtne ja loogiline, mida suuremat rolli see sõber, siinkohal siis blogi, elus mängis, seda rohkem koguneb uut seda kohta täitma. Siin on nagu red ocean ja blue ocean teooriad 2 in 1 rakkes. Ise saan päris hästi aru, mis ma mõtlen. Et nagu esmalt täidad selle koha enda ära (red ocean) ja kuna mingi kibe kripeldus säilib mälestusena, proovid seda matta mingite uute asjadega (blue ocean  :D jumala hea võrdlus ju :D :D ) ja tulemus ongi see, et elu on täis bookitud ja kuna ööpäevas on tunnid limiteeritud, siis lõpuks selgub, et see blue ocean asub ühe teise red oceani sees noh…

Ma olen peale seda siin alustanud umbes 10 blogi? Ainult 1 neist veits elab, see meeldib mulle ja puha ja ma toimetan seal oma nime ja piltidega, aga mingi megaaaa suur osa mu sisemaailma puzlest on ju siin. Ja tahaks siia täiega hoopis kirjutada, a g a siin jälle see, et… see on ju siiani olnud anonüümne. Ma ei karda nagu ühtegi öeldud sõna või kellegi arvamust või mida iganes… oh ei, lihtsalt… see on koguaeg siin olnud anonüümne. See lihtsalt on. :D nagu… ma ei oskagi öelda.. nii on :D Endiselt ma ei välista, et kunagi pole, aga….. :D

Igatahes jah, ma ei viitsi life update’i teha. Või noh, samahästi ju lõigukese võib ka, et kui mingi kahe aasta pärast tagasi tulen siia, siis vaatan, et omg ma mõtlesin NIIMOODI???? Nagu ma praegu vaatan seda üle-eelmist (? see, kus uue töö leidsin, postitust, olgu öeldud, et see arvamus muutus umbes nädal aega peale seda postitust ja ma ammu pole seal, see oli MÜLGAS!) postitust.

Life… mis ma ikka teen… as usual,

  • mingi leveli identiteedikriisis (see ei ole nii hull praegu, ptüi ptüi ptüi, kui ta on korduvalt varem olnud, lihtsalt natuke)
  • endiselt poole jala ja sõrmeotsaga liigutan end mingi parema figuuri poole
  • endiselt võtan hoogu, et mandleid lasta lõigata (reaalselt… k õ i k need viis aastat :D )
  • elamine on nagu so-so, et teha on omajagu, aga samas see, mis on, suht meeldib…
  • autoga täpselt sama, mis elamisega :D :D aa, fun fact. Sain teada, et ühel mitte väga kaugel tuttaval on tutikas (mõned kuud vana, aga no… halloo, ikkagi selle aasta) MB S klass. No minu dream auto siis suht. or is it… hakkasin mõtlema, et kui eurojackiga peaks võitma (võiks äkki mängida ka? :D ), siis nope, ma ei ostaks tutikat mersut, vaid ostaks essa põlvkonna X5, timmiks korda, lisaks veits tuuni ja siis tiksuks veits sellega :D nad ju on nagu nad on, see eurojackpoti võit oleks suureks toeks, praegu küll lubada ei saaks sellist asja :D deem, mis ma neist autodest jahun.. võiksin jäädagi ju…
  • ma tunnen end veits rohkem endana, kui viimase kolme aasta jooksul, sest mul on umbes 2,5 kuud järjest olnud iga päev küüned korralikult lakitud. Varem oli mu elu selline… lakitud küüntega enne lapse sündi. Vahepeal ma küll üritasin, aga 2 nädalat oli alati rekord. Ja sellele järgnes mingi öökimaajav kuluv lakk. FUH!
  • Aa, kusjuures võib-olla see ongi mingi combo kokku… sest ma olen nüüd ikka suht pikalt ka regulaarselt jõutrenni teinud, tervislike toitudega katsetanud… ja veel nipet-näpet, mida ma used to do ja eluga rahul olin :D Ja ma ei saa praegu mainimata jätta, et see toimus sel ajal, kui ma aktiivselt siin iga päev midagi kirjutasin. Tead, mind täitsa huvitab, mis emotsiooniga ma seda järgmine kord siin loen.. on see siis järgmine kuu või 5 aasta pärast.
  • et ei jääks jumala eest muljet mingist harmoonilisest lustist ja lillepeost (sest korraliku eestlasse ellu peab ju kuuluma ÄNG ja VAEV), siis tööl on selline jjashdjkashdjasdhjaksdjaskdh praegu. Struktuur lammutati laiali, mõned inimesed nüüd on lihtsalt tuttavad, mitte kolleegid ja sellega seoses minu positsioon on under construction. Nagu…. jshfkjsahfjashjasfh j u s t see profiil mul loksus selliseks, nagu mulle täiega meeldib ja millega ma rahul olen ja siis PÕMMMMMMMM.
    Pildiotsingu dramatic gif tulemus

Ma rohkem ei söanda, tulen, loen kunagi, blabla.

-ZR

Draftid

Mul on mingi miljon postitust lihtsalt draftis. Viimasel ajal on tihti olnud kirjutamistunne sees, olen avanud blogi, pannud kokku terve postituse ja siis seda mitte avanud, sest “ah milleks ja kellele ma ikka seda avaldan”. T e g e l i k u l t olen seda blogi siin pidanud põhimõtteliselt ainult endale.  Või noh.. ma pean nagu silmas seda, et kunagi pole olnud eesmärk jõuda kümnete tuhandeteni iga oma postitusega, olen lihtsalt siiralt kirjutanud nii nagu arvan ja selle avaldanud, et saaks hiljem ise lugeda, mida ma millalgi millestki arvasin. Olen seda (ja eelmisi ka) blogi mitu korda algusest peale lugenud, täiega lahe on! Nii paljud asjad olen ära unustanud ammu, aga lugedes tulevad kohe need hetked meelde. Siin on nad isegi üsna lakooniliselt kirjas, aga endale meenub ikka kogu lugu. Ja nüüd mu momendid on lihtsalt mingi sületäis drafte, mida ma never lugeda ei viitsi. Ei tea, ehk ootab sedagi postitust sama saatus.. Ja kui ma olen ka mingid paar postitust siia uploadinud, siis nt facebooki lehele neid jaganud pole. Miks? Tundusid ebaolulised vist.. Oeh.

Õnneks on nüüd sügis ja mulle meeldib sügis. Pole niiii ammu leidnud aega järve äärde jalutama minna, praegu on ilmad ka nii ilusad, väga tahaks..

Mulle j u s t praegu koitis, miks ma ei taha vist postitada.. Varem ma olin rohkem üksi iseenda eest väljas, ajasin vaikselt oma asja. Nüüd on kõik nagu perekesksem ja ma kuidagi ei taha neid siia blogisse kaasata millegipärast. Tööst ju ka ei räägi..

Koolist ei ole ka midagi öelda..

Ja siis on need igasugused mõttevälgatused ja arvamused, mis on draftis.

For real mulle praegu juba tundub see siin ka täielik ajuvabadus ja libistasin kursori “X” peale, aga punnin siis kuidagi vastu ja avaldan.. Ma isegi ei tea, miks.

-ZR

Ma tundsin seda.. lõpuks ometi.

Ma lihtsal tunnen tungi kirjutada, juba paar nädalat, aga aega pole. Praegu otseselt nagu ka pole, aga sorry, ei suuda alla suruda. Ei, ei ole mingit konkreetset asja, millest ma kirjutada tahaks, lihtsalt… nagu oleks see mingi karikas täis saanud ja peaks nüüd veits pealt ära kallama. Praegu jäin vaatama kuidas seal hämarduvas taevas tumehallid pilved kiirustavad. Sügis. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et ongi nagu kaks aega aastas, kus ma tunnen seda kirjutamise tungi. Iga aasta. Sügise algus ja talve keskpaik. Ju need on siis sellised.. kõige suuremate muutuste ajad aastas. Sügisel keerab külmaks ja raagu, talve keskpaigas tuleb päike jälle välja eks ma siis tunnen ka mingit vajadust elu ja mõtteid korrastada, nagu sümboolse uue alguse rütmis. Ja siis tuleb see nostalgia peale.. Siis ma mõtlen eelmistele sügistele ja eelmistele talve keskpaikadele.. Kes on somewhy viitsinud seda blogi lugeda siin nede aastate vältel (tsau Le) või näiteks on lugenud kõik läbi, siis vist juba hakkab koppa ette viskama see mingi… mineviku vahtimine? :D no mis sa teed ära, selline ma olen. Tegelikult ma ei ela minevikus. Ikka väga kaugel sellest. Võib vist öelda, et ma elan olevikus, aga vaatan pingsalt tuleviku suunas. Nagu köielkõndija näiteks.. püsib oma rajal ju nii, et vaatab üldse ette, mitte alla oma jalgadele. Vahepeal ilmselgelt mõtleb sellest, kui palju juba kõnnitud on. Mul vist ongi enam-vähem samamoodi.

Ma olen kaks korda viimase kuu jooksul tundnud ühte tunnet. Kusjuures ma ei suuda reaalselt meenutada, kas ma seda varem ÜLDSE olen tundnud, aga ma tean, et ma olen ALATI TAHTNUD seda tunnet.. ma reaalselt olen terve oma senise elu elanud nii, et tunda SEDA tunnet.. See on see täiuslik rahulolu, et “ma sain hakkama, ma sain sellega hakkama!”. Ja teate mis? See tunne on parem kui ma arvata oskasin. Ma olen koguaeg seda tahtnud, aga kartnud ka, et .. äkki see polegi hea. Äkki see on mingi suvakas.

 

Igatahes ma hakkasin siia kirjutama neist, aga vähemalt üks nii pikk jutt neist, et keegi ei viitsiks ühes postituses lugeda. Seega wait for it.

-ZR

Miks Sa kummitad mind? Mida sa tahad minust? Miks?

Oh tule psühholoog ja diagnoosi, et ma istun mingisse eluetappi aheldatuna oma peas. Kuna ma tegelikult selle järelduseni olen suht juba jõudnud onju, siis  minu jaoks on tegelikult olulisem, see, et sa jõuaks sinnani, et MIKS?! Need, kes on seda blogi siin lugenud eksju, ma ei tea palju teid veel alles on, aga tean, et imekombel on selliseid, kes peale neid vaikseid aastaid siin ikka veel loevad. Tervitused! Igatahes.. Kes teavad, need ehk mäletavad ja kes ei tea, eks siis saate otsida, seda lugu sellest, kuidas hea sõbrannaga asjad pekki läksid. Ma linkima ei hakka, sest see faking sööb mu hinge viimasel ajal niisamagi, pole vaja seda jälle lugema hakata mul (sest ma ilmselgelt loeks kui otsiks). Jah, praegu meenubki, et see häirib lausa mu elu! No ma alustan värskemast. Sõitsin hommikul tööle, raadiost tuli “meie laul” ja ma olin kohe nii … ma ei teagi mis sõna kasutama peaks. Põhimõtteliselt see oligi nii, et sõitsin üle Jüri viadukti ja see laul algas ja mul hinges see sild kukkus lihtsalt kokku. Me pole suhelnud pea 3 aastat. Paar kuud jääb puudu veel. Tihedalt suhtlesime me elus ALLA 3 aasta! Ehk siis meil oli tihedat läbikäimist VÄHEM kui seda aega, mis on nüüd olnud p e a l e seda ja endiselt ma … olen tundlik selle koha pealt. Me peame koolis kirjutama autobiograafia. Ma katsusin läheneda teistmoodi sellele, et ma ei puudutaks neid sündmusi kuidagi ja somehow ma jõudsin ikka sinna. Jäin mõtlema ja biograafia jäi pooleli ja homme lähen kooli ja teatan, et .. ei jõudnud valmis. Jumala loogiline on mõelda, et võta lahti, kustuta see osa ära (kusjuures tegelikult ma isegi ei maininud teda seal onju) ja kirjuta edasi, aga.. fuck. Ma pole kunagi suur sõbrannataja olnud. Ma ei hakkaks temaga uuesti bestima, oh ei, ma ei suuda mõeldagi sellest, sest see, mis toimus, oli lihtsalt nii jälk ja haige, et omg.. never. Ja vot sellepärast ma ei saagi aru, miks ma ikka mingitpidi seal kinni ripun. Nagu on so many levels ma olen selle jumala vabaks lasknud, minna lasknud, ma ei taha tegelikult temaga rääkidagi, ma ei taha teda näha, aga… ma lihtsalt mingitpidi leinan seda, mis oli. Lihtsalt… ma ei saaaaa aruuuuuuuu.

Another year and then you’d be happy
Just one more year and then you’d be happy
But you’re crying, you’re crying now*

Undercover “Baker street”

*Kuna ta loeb mingeid blogisid, siis võimalik, et on ka siia sattunud ja no kui ta n e i d lugusid on lugenud, siis ilmselgelt on ta mu juba ammu  ära tundnud :D Ta on pigem nutikas ja terane, mitte ei mõtleks, et “Omg mul oli ka nii” :D :D

-ZR

Mida vanemaks saan, seda rohkem endasse sulgun?

Kui ma kunagi seda blogi alustasin (ffs, sellest saab neli aastat juba varsti.. k u i d a s??), siis vahel lugesin vana blogi ja mõtlesin, et wow küll ma ikka kirjutasin vabalt ja südamest seal ja no ükskõik kuidas proovin, praegu ikka nagu mingi filter vahel, et noh, päris kõiki detaile ei jaga onju. Praegu loen siin sellesama blogi vanu postitusi ja mõtlen umbes samamoodi, et wow, 3-4 aastat tagasi kirjutasin nii muhedalt ja vabalt ja suvalt, praegu tahaks nagu .. ma isegi ei tea mida. Sellepärast ma nii harva kirjutangi. Mõtlen, et oh, sellest tahaks kirjutada, võtan lahti siit, alustan ja siis.. jahsfksjdklajsdlksajdklasjdklasd. Kellele seda vaja on? Äkki keegi kasutab seda minu vastu? Äkki ma ei saa head tööd? Igasugused sellised mõtted. Nt ma tahtsin kirjutada, kui ootamatult sattusin mingi kunagise suure crushiga kokku ja kuidas ta tänasel päeval ongi mu jaoks nagu mingi tavaline regular inimene, ei mingeid erilisemaid tundeid kui iga juhusliku isiku vastu, aga ilmselt siis seal 4 aastat tagasi vms oleksin ilmselt minestanud, hullemal juhul maha surnud, kui reaalselt suhtlema pidime. Nüüd, abielunaisena ja pereinimesena tundub see teema kuidagi kohatu olema. Samas, t e g e l i k u l t pole ju? :D Tegelikult ju tahangi öelda seda, et varem oleks mul pulss üle 200 olnud, aga praegu ma ei tule selle pealegi, et mingitest kuttidest huvituda, ma reaalselt ei tule selle pealegi, pigem ei jõua ära oodata, et oma meest jälle näha saaks jne. Ma tundun endalegi igav inimene :D samas mu elu ei ole igav, aga nagu.. mida ma kirjutan onju? Kõik on mingid “suurte inimeste asjad” ja keda need huvitavad? Mida ma kirjutan oma töölkäimisest, koolist, praktikast, oma firma plaanist, koduostust, autoostust.. need praegu päriselt mul käimasolevad teemad ja seda kõike on suht palju, aga… mida ma kirjutan neist? :D no tööst ma ei julgekski eluilmas kirjutada, aga in general..

boring shit

Nagu tegelikult hakkasingi ükspäev mõtlema, et kolm aastat on siit vahepealt kuhugi lihtsalt ära kadunud. Ma mäletan niiiiii eredalt lõputöö kaitsmist ja koolilõpetamist ja need olid KOLM AASTAT TAGASI. Elu on mingeid veidraid kurve võtnud siin vahepeal ja ma nagu oleks tagasi pmst siin, kus ma olingi 3 aastat tagasi. Ma ei oska seda kirjeldada. Lihtsalt ma ise olen nagu kuidagi vanemaks ja igavamaks saanud. Aga tunne on sama, et oh, nüüd alles kõik algab ja teed on valla. Kolm aastat tagasi kolisin Harjumaalt minema ju, proovisin tõestada endale ja teistele midagi, ma ei tea isegi mida, aga lõpuks sain aru, et sellest ei tule s*ttagi välja, olen tagasi ja tegelikult pmst jätkangi sealt, kust pooleli jäi. Asusin taas erialasele tööle, seekord läks õnneks, käisin palju vähematel vestlustel ja juba kuskil peale 3. või 4. vestlust palgatigi mind, jess. Ja tõesti neid 3 aastat nagu poleks olnudki :D okei, ma olen abielus jne, aga kuidagi…ma ei oska seletada. Tunne on selline back on track, mitte et koguaeg olin trackil.

Okei läheb kuidagi laiali see jutt.

-ZR