Ma tundsin seda.. lõpuks ometi.

Ma lihtsal tunnen tungi kirjutada, juba paar nädalat, aga aega pole. Praegu otseselt nagu ka pole, aga sorry, ei suuda alla suruda. Ei, ei ole mingit konkreetset asja, millest ma kirjutada tahaks, lihtsalt… nagu oleks see mingi karikas täis saanud ja peaks nüüd veits pealt ära kallama. Praegu jäin vaatama kuidas seal hämarduvas taevas tumehallid pilved kiirustavad. Sügis. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et ongi nagu kaks aega aastas, kus ma tunnen seda kirjutamise tungi. Iga aasta. Sügise algus ja talve keskpaik. Ju need on siis sellised.. kõige suuremate muutuste ajad aastas. Sügisel keerab külmaks ja raagu, talve keskpaigas tuleb päike jälle välja eks ma siis tunnen ka mingit vajadust elu ja mõtteid korrastada, nagu sümboolse uue alguse rütmis. Ja siis tuleb see nostalgia peale.. Siis ma mõtlen eelmistele sügistele ja eelmistele talve keskpaikadele.. Kes on somewhy viitsinud seda blogi lugeda siin nede aastate vältel (tsau Le) või näiteks on lugenud kõik läbi, siis vist juba hakkab koppa ette viskama see mingi… mineviku vahtimine? :D no mis sa teed ära, selline ma olen. Tegelikult ma ei ela minevikus. Ikka väga kaugel sellest. Võib vist öelda, et ma elan olevikus, aga vaatan pingsalt tuleviku suunas. Nagu köielkõndija näiteks.. püsib oma rajal ju nii, et vaatab üldse ette, mitte alla oma jalgadele. Vahepeal ilmselgelt mõtleb sellest, kui palju juba kõnnitud on. Mul vist ongi enam-vähem samamoodi.

Ma olen kaks korda viimase kuu jooksul tundnud ühte tunnet. Kusjuures ma ei suuda reaalselt meenutada, kas ma seda varem ÜLDSE olen tundnud, aga ma tean, et ma olen ALATI TAHTNUD seda tunnet.. ma reaalselt olen terve oma senise elu elanud nii, et tunda SEDA tunnet.. See on see täiuslik rahulolu, et “ma sain hakkama, ma sain sellega hakkama!”. Ja teate mis? See tunne on parem kui ma arvata oskasin. Ma olen koguaeg seda tahtnud, aga kartnud ka, et .. äkki see polegi hea. Äkki see on mingi suvakas.

 

Igatahes ma hakkasin siia kirjutama neist, aga vähemalt üks nii pikk jutt neist, et keegi ei viitsiks ühes postituses lugeda. Seega wait for it.

-ZR

Advertisements

Miks Sa kummitad mind? Mida sa tahad minust? Miks?

Oh tule psühholoog ja diagnoosi, et ma istun mingisse eluetappi aheldatuna oma peas. Kuna ma tegelikult selle järelduseni olen suht juba jõudnud onju, siis  minu jaoks on tegelikult olulisem, see, et sa jõuaks sinnani, et MIKS?! Need, kes on seda blogi siin lugenud eksju, ma ei tea palju teid veel alles on, aga tean, et imekombel on selliseid, kes peale neid vaikseid aastaid siin ikka veel loevad. Tervitused! Igatahes.. Kes teavad, need ehk mäletavad ja kes ei tea, eks siis saate otsida, seda lugu sellest, kuidas hea sõbrannaga asjad pekki läksid. Ma linkima ei hakka, sest see faking sööb mu hinge viimasel ajal niisamagi, pole vaja seda jälle lugema hakata mul (sest ma ilmselgelt loeks kui otsiks). Jah, praegu meenubki, et see häirib lausa mu elu! No ma alustan värskemast. Sõitsin hommikul tööle, raadiost tuli “meie laul” ja ma olin kohe nii … ma ei teagi mis sõna kasutama peaks. Põhimõtteliselt see oligi nii, et sõitsin üle Jüri viadukti ja see laul algas ja mul hinges see sild kukkus lihtsalt kokku. Me pole suhelnud pea 3 aastat. Paar kuud jääb puudu veel. Tihedalt suhtlesime me elus ALLA 3 aasta! Ehk siis meil oli tihedat läbikäimist VÄHEM kui seda aega, mis on nüüd olnud p e a l e seda ja endiselt ma … olen tundlik selle koha pealt. Me peame koolis kirjutama autobiograafia. Ma katsusin läheneda teistmoodi sellele, et ma ei puudutaks neid sündmusi kuidagi ja somehow ma jõudsin ikka sinna. Jäin mõtlema ja biograafia jäi pooleli ja homme lähen kooli ja teatan, et .. ei jõudnud valmis. Jumala loogiline on mõelda, et võta lahti, kustuta see osa ära (kusjuures tegelikult ma isegi ei maininud teda seal onju) ja kirjuta edasi, aga.. fuck. Ma pole kunagi suur sõbrannataja olnud. Ma ei hakkaks temaga uuesti bestima, oh ei, ma ei suuda mõeldagi sellest, sest see, mis toimus, oli lihtsalt nii jälk ja haige, et omg.. never. Ja vot sellepärast ma ei saagi aru, miks ma ikka mingitpidi seal kinni ripun. Nagu on so many levels ma olen selle jumala vabaks lasknud, minna lasknud, ma ei taha tegelikult temaga rääkidagi, ma ei taha teda näha, aga… ma lihtsalt mingitpidi leinan seda, mis oli. Lihtsalt… ma ei saaaaa aruuuuuuuu.

Another year and then you’d be happy
Just one more year and then you’d be happy
But you’re crying, you’re crying now*

Undercover “Baker street”

*Kuna ta loeb mingeid blogisid, siis võimalik, et on ka siia sattunud ja no kui ta n e i d lugusid on lugenud, siis ilmselgelt on ta mu juba ammu  ära tundnud :D Ta on pigem nutikas ja terane, mitte ei mõtleks, et “Omg mul oli ka nii” :D :D

-ZR

Mida vanemaks saan, seda rohkem endasse sulgun?

Kui ma kunagi seda blogi alustasin (ffs, sellest saab neli aastat juba varsti.. k u i d a s??), siis vahel lugesin vana blogi ja mõtlesin, et wow küll ma ikka kirjutasin vabalt ja südamest seal ja no ükskõik kuidas proovin, praegu ikka nagu mingi filter vahel, et noh, päris kõiki detaile ei jaga onju. Praegu loen siin sellesama blogi vanu postitusi ja mõtlen umbes samamoodi, et wow, 3-4 aastat tagasi kirjutasin nii muhedalt ja vabalt ja suvalt, praegu tahaks nagu .. ma isegi ei tea mida. Sellepärast ma nii harva kirjutangi. Mõtlen, et oh, sellest tahaks kirjutada, võtan lahti siit, alustan ja siis.. jahsfksjdklajsdlksajdklasjdklasd. Kellele seda vaja on? Äkki keegi kasutab seda minu vastu? Äkki ma ei saa head tööd? Igasugused sellised mõtted. Nt ma tahtsin kirjutada, kui ootamatult sattusin mingi kunagise suure crushiga kokku ja kuidas ta tänasel päeval ongi mu jaoks nagu mingi tavaline regular inimene, ei mingeid erilisemaid tundeid kui iga juhusliku isiku vastu, aga ilmselt siis seal 4 aastat tagasi vms oleksin ilmselt minestanud, hullemal juhul maha surnud, kui reaalselt suhtlema pidime. Nüüd, abielunaisena ja pereinimesena tundub see teema kuidagi kohatu olema. Samas, t e g e l i k u l t pole ju? :D Tegelikult ju tahangi öelda seda, et varem oleks mul pulss üle 200 olnud, aga praegu ma ei tule selle pealegi, et mingitest kuttidest huvituda, ma reaalselt ei tule selle pealegi, pigem ei jõua ära oodata, et oma meest jälle näha saaks jne. Ma tundun endalegi igav inimene :D samas mu elu ei ole igav, aga nagu.. mida ma kirjutan onju? Kõik on mingid “suurte inimeste asjad” ja keda need huvitavad? Mida ma kirjutan oma töölkäimisest, koolist, praktikast, oma firma plaanist, koduostust, autoostust.. need praegu päriselt mul käimasolevad teemad ja seda kõike on suht palju, aga… mida ma kirjutan neist? :D no tööst ma ei julgekski eluilmas kirjutada, aga in general..

boring shit

Nagu tegelikult hakkasingi ükspäev mõtlema, et kolm aastat on siit vahepealt kuhugi lihtsalt ära kadunud. Ma mäletan niiiiii eredalt lõputöö kaitsmist ja koolilõpetamist ja need olid KOLM AASTAT TAGASI. Elu on mingeid veidraid kurve võtnud siin vahepeal ja ma nagu oleks tagasi pmst siin, kus ma olingi 3 aastat tagasi. Ma ei oska seda kirjeldada. Lihtsalt ma ise olen nagu kuidagi vanemaks ja igavamaks saanud. Aga tunne on sama, et oh, nüüd alles kõik algab ja teed on valla. Kolm aastat tagasi kolisin Harjumaalt minema ju, proovisin tõestada endale ja teistele midagi, ma ei tea isegi mida, aga lõpuks sain aru, et sellest ei tule s*ttagi välja, olen tagasi ja tegelikult pmst jätkangi sealt, kust pooleli jäi. Asusin taas erialasele tööle, seekord läks õnneks, käisin palju vähematel vestlustel ja juba kuskil peale 3. või 4. vestlust palgatigi mind, jess. Ja tõesti neid 3 aastat nagu poleks olnudki :D okei, ma olen abielus jne, aga kuidagi…ma ei oska seletada. Tunne on selline back on track, mitte et koguaeg olin trackil.

Okei läheb kuidagi laiali see jutt.

-ZR

Vahetan töökohta

Häbematult kaua on siin vist vaikus olnud. Ausõna, can’t help. Ma läksin tööle onju, maailma parimad kolleegid ja maailma parim tööandja. Lihtsalt… töö ise polnud päris minu. Palk.. see on nüüd Statoili (vabanduuust, Circle K) jagu. Seega palk polnud suurem asi mul. Kutsuti teise kohta ka. Kuna mul oli see esimene töö poole kohaga, sain päeva teise poole minna siis uude kohta. Töö meeldib mulle sajaga, firma ja kollektiiv.. nende kohta ei oska midagi põhjapanevat öelda, aga noh, esimeses kohas tundsin end algusest peale nagu õiges kohas, uues kohas… mitte täielikult. Noh, see selleks. Täna oligi viimane päev esimeses kohas. Niiiiiiiiiiii kurb. Töö ise õpetas mulle palju. Ma sain tuttavaks megacoolide inimestega, ettevõte, asukoht… oeh. Kui liftiga parkimismajja sõitsin, jõudis kohale, et… need inimesed, kellega just üleval kallistasin enne kui käekoti ja punase kilekoti lilledega haarasin, ma ei näegi neid enam homme… Oeh. Selle lühikese ajaga kasvasid nii südamesse. Homsest siis täielikult teise firma päralt. Bring it on, töö mulle seal tõesti meeldib ja vaatame, mis saab :) Kardan, et sõidan harjumusest vanasse kohta siiski….

Igatahes nüüd tuleks ülejäänud elu ka joonele järjest ajada. Koolitükid valmis vorpida (jeee, mul lastakse koolis edasi käia), praktikakoht organiseerida jne jne jne. Step by step.

Kusjuures… kuigi ma ei tunne end nii koduselt uues kohas kui eelmises (seal juba esimesest päevast alates), olen suht õnnelik. Seega..vaatame, mis elu toob :)

-ZR

Give it to meeeeeeeeee

Ma kirjutasin ükspäev korraliku postituse oma hetkeseisust, seisukohast (või selle puudumisest), lootustest, ootustest, võimalustest jms ja.. Panin x-st kinni. Sihilikult. Millegipärast tundsin, et pole vaja. Nojah. Ju siis polnud. Ma olen jumala kahevahel ja ei tea, kas hakata nagu jälle heietama nendel teemadel või mitte. Sain ühe töökoha, käisin teise vestlusel ja nüüd tahaks sajaga seda teist tööd,  aga konkurents oli ULME ja.. ma ei tea miks nad peaks minu valima. Okei, ma ise leian küll, et oleks jumala sobiv sinna ja äge kolleeg jms, aga.. that’s where #elu steps in. Ilmselgelt arvavad ka need mu konkurendid, et nemad on sinna kohale sobivamad, toredamad ja see on nende unistuste koht ja.. mulle küll on..päriselt kohe. Hetkel t ä p s e l t see, mida tahaksin. Ma v ä g a tahaks, aga.. seesamunegi #elu. Sellepärast ma ei tahtnudki üldse hakata jälle käima seda tööotsingute rada, et arvata võis, et kindlasti satun mõnda kohta, kus ma p ä r i s e l t tunnen, et jaa, mulle niiii meeldiks see tööandja ja see töö.. Ja siis öeldakse, et sorry. Kusjuures siiani esimest korda tunneks end tööülesannetes ka täiesti kindlalt, varasemalt ikkagi olnud see mingi ärevus, et äkkki ma ei saa hakkama, äkkkki ma ei saa aru, seekord on teisiti. Saate aru kui totralt see kõik käis :D Esmalt ma lootsin, et jumala eest ei peaks saapaid ära võtma, seda ma hakkasin lootma muidu seal maja ees autos. Osades poppides ja tänapäevastes kontorites ju suht tavaline see sokkiskäimine. Tegelikult normaalne ka. Aga no point oli selles, et ma olin muidu täitsa okei, selline korrektne ja puha, viisakas kleit, tumedad sukad jne..  Ja et saapad sukapükse puruks ei teeks (mul millegipärast jube tihti juhtub), siis viskan sokid otsa ja selle asemel, et mingid neutraalsed madala säärega mustad panna, ma panin suurte kassinägudega. No siis ma otsustasin end tšekkida peeglist. Mu juuksed olid ootamatult mustad ja….. turvavöö oli mulle mingi maasikalaadse moodustise kaelale nühkinud.. Rangluupiirkonda. MIKS? KUIDAS? Serv natuke on kare jah sellel, aga.. MIKS JUST SEL PÄEVAL :D apppi.. tahtsin kontrollida, et ID kaart ikka kaasas oleks ja leidsin kotist ka mullitaja, mille väike abiline oli kaasa pakkinud salaja. Armas oleks olnud ju kui nt oleks kott läbi otsitud vms (seal nagu poleks isegi imestanud). Kõige tõsiseltvõetavam kandidaat in the world vist.. Vaatasin, et see “maasikas” hakkab tagasi tõmbuma (lootsin, et lillaks ei lähe, lihtsalt punane oli), ohkasin ja astusin siis autost välja oma saatusele vastu. Sain külastajakaardi, istusin ja ootasin seal ja mõtisklesin teemadel, et kui nad vaid teaks, mida rõõmsat kaasa kannan endaga.. Mingihetk tuligi see inimene, kellega vestlema pidin hakkama, tõusin oma keerlevalt toolilt, et vastu jalutada ja siis mu kott kukkus kuidagi sellel teisel keerleval toolil, nii et see tool hakkas aeglaselt keerlema ja loomulikult ma kohmitsesin seda sealt kätte saada sama elegantselt nagu elevant ilmselt seal kitsas vahes oleks teinud.. Great first impression.. Vestluse ajal puterdasin nagu tont, rõhutasin liiga palju, kui väga mulle nende juures töötada meeldiks ‘n’shiz .. Siis sai vestlus läbi, läksin panin end riidesse, istusin autosse ja turvamees seisis auto juurde. Okkei… Vaatas vaheldumisi autot ja oma pabereid ullllmepingsalt. Kerisin akna alla ja küsisin, kas on mingi probleem. Vaatas sama pingsalt mind, pabereid, mind, pabereid, mul käis sel hetkel mingi MILJON stsenaariumi peast läbi, kuni siis naeratas ja ütles: “probleemi pole”. Okei.. Ehk siis nüüd ma vaimselt nutan siin, mida kõike oleks võinud teisiti öelda või teha või mõelda ja samas, et tobe oleks teise kohta ära öelda. Aga kui palgavahe on mingi 4x, siis vist mõistlik oleks ju :D Ja siis mind ajab natuke närvi üks lähikondlane, kes käib ja seletab: “aga sa niikuinii ei saa ju sinna, mida sa unistad sellest.”

fyy

Ausõna nagu…. Ma mõtlen ise ka, et ilmselt ei saa onju, aga … miks sa pead seda mulle niimoodi ütlema?? Ja miks ma peaks siis mitte unistama, jumala eest, kui käisin vestlusel, kõik meeldis jms.. Kuigi jah, üks teine pakkus, et sellel esimesel tuli kade kallale lihtsalt, et mind üleüldse vestlema kutsuti.. Nojah, tuli mis tuli, ma tunnen end niigi sitasti ja siis vaja nii öelda.. (just ütles jälle, sellepärast see teema siia sisse põikas). Oeh.

Kus ma omadega jäin.. Igatahes jah. Ma ei tea, kas see komejandijada oli nagu mingi märkide allee, et mõttetu üritus, naera enda üle ja kao koju, niikuinii siia asja pole. Eks siis selgub. Vähemalt mõtted olid küll kassisokkidel, mullitajal jms, mitte sellel, et tuleb tähtis töövestlus. Praeguse seisuga uuel nädalal teise kohta minek ja sellega ka nii nagu on.. Firma äge, karjäärivõimalus okei, aga esialgu palk vääääga niru, nagu selles suhtes nii niru, et on kohe.. Osaajaga ka, seega kohe eriti niru. Kui mul oleks hullult (rohkem kui pool aastat) aega, siis võimalused arenguks seal super, aga praegu pank tahab näha KOHE konkreetset tulemust, mitte arenguvõimalust. Raisk… Ja teises kohas mulle meeldiks tööülesanded ka palju rohkem. Ma ei tea, kas tunda ängi või lootusetust või pohyolo.. Õh :D Ärge mõistke mind hukka, lihtsalt.. mõistke mind :D

Ma tahtsin tühja juttu ajada, aga saite hoopis ülevaate mu selle aasta teisest, ilmselt kogu elu kõige vähem ettevalmistatud-viimistletud vestlusest. Ma ei tahtnud eelmine kord sellest kirjutada, sest kartsin, et sõnun midagi ära (siis ma vist polnudki käinud seal), aga nüüd.. mida mul ikka sõnuda on? Vestlus on tehtud, mul pole enam midagi muuta :D Vähemalt sain enda jaoks talletatud, et see oli s e e vestlus, kus ma kassisokkidega ja mullitajaga käisin.

Ma ausalt ei viitsi üle lugeda, kui midagi on segane või vigane, siis suht.. las olla :D

-ZR

Sh*t is getting real!!!!

Vabandan muidugi selle kõnepruugi pärast, aga.. ma ei tea, mida tunda. Esiteks,  laps saab lasteaiakoha. Viimane vaba koht seal sõimes, hea ju, et “käpp peale” õigel ajal sai. Näen, kuidas ta tunneb puudust omasuguste seltskonnast. Loovringis ka endiselt puhkus ja nii ta siis igavleb siin minuga ja kassidega. Kui vahel õnnestub teiste lastega kohtuda, siis rõõmu kui palju. On the other hand, MU VÄIKENE ASTUB SUURDE MAAILMA :'( reaalselt nutaks kõik maailma pisarad, sest… loe eelmist lauset.

Teiseks, mul on neljapäeval töövestlus. See on selline.. kahetisi tundeid tekitav. Ühest küljest ettevõte meeldib mulle MEGALT ja ma VÄGA tahaks seal töötada. Lisaks annaks sealt kõrvalt vist kool ka täitsa ilusti ära lõpetada. Samas, ma ei lugenud kuulutusest välja, kas on ka mingi igakuine põhisumma, millele lisandub tulemustasu või on kõik a i n u l t tulemuse najal. Muus olukorras see ehk polekski maailmalõpp, aga kui ikkagi laen vaja tasuda, siis võiks mingi miinimumilaadne kopikas nagu igal juhul tiksuda.. mis viib sinnani, et kuna osaajaga, siis seda niikuinii ei pruugi ja üldse ei tea, kas on tööleping või käsundusleping nt… aga eks see selgub juba neljapäeval. Eks ikka ootan, et äkki keegi veel kutsub, praegu sain oma Exceli tabelisse vähemalt märke kirja panna :D no ja siis annab lootust, et see töökoht on mu saatus, see, et mul on neljapäeval tunniplaanis 2h auk ja mulle pakuti vestluse aega just sinna. Täpse varuga, et tulen tunnist, istun autosse, sõidan kohale, koperdan üles, vestlen ära ja tagasi. How cool is that? Usute üldse saatust muidu? Ma nagu tahaks uskuda sellistel hetkedel, aga samas.. ei tea ka.

Loodan sajaga, et kõik läheb nii, nagu oma ideaalses vaimusilmas näen: laps kohaneb lasteaiaga hästi, ma saan okei töö, saame selle korteri ja kõige tipuks saan ka kooli lõpetatud.

dreams

Igatahes vorbin oma esseesid edasi ja olen kimpus oma kohati kahetiste tunnetega, samas ikkagi lootusrikas.

-ZR

 

Haige vol jumalteabmitmes

Ma olen jälle haige. Kuna see vist pole kõike OK-m nähtus, oleks vist päris normaalne mõte käia vereproovi andmas. Sedapuhku siis kurguvalu ja nohu. Nina tagant on nii valus, silmad kihelevad. Korraga nagu kuivavad ja on vesised. Rõve. Nohu värk vist. Mis mul eelmine nädal viga oligi? Vist palavik? Ma päriselt ei jõua enam järge pidada, väga vastik. Seetõttu pole ka sada aastat trenni teinud, sest.. mis kasu sellest oleks, kui kahe sekundiga pulss laes ja silme ees virvendavad rõngad. Haigena trennitehes just nii lähebki.

Natuke julgen näpuga näidata kogu sellele pingele ja stressile, aga .. ainult natuke. Näiteks lapsena algklassides oli mul krooniline nohu, sest mul oli tundides niiii igav, mistõttu ma ei tahtnud seal käia absoluutselt, sellest siis pinged ja… krooniline nohu. Vaheaegadel polnud ja kui mind poole aasta pealt klass edasi tõsteti, kadus põhimõtteliselt päeva pealt ka see krooniline nohu ja hakkasin haige olema nagu normaalne laps, umbes 1x aastas kui sedagi. Võta siis näpust eksole..

Ühesõnaga rõve. Tahaks hullult midagi teha, plaane ja kohustusi on piisavalt tänaseks, aga.. pea on nii paks otsas, et ei jõua lapse lõunaune aega ära oodata, et saaks korraks ise ka silma looja lasta. Tänasest plaanist ujuma minna ei tule jälle midagi välja, sest.. basseini “maameest” ikka ei paneks ju :D

sick

-ZR