Draftid

Mul on mingi miljon postitust lihtsalt draftis. Viimasel ajal on tihti olnud kirjutamistunne sees, olen avanud blogi, pannud kokku terve postituse ja siis seda mitte avanud, sest “ah milleks ja kellele ma ikka seda avaldan”. T e g e l i k u l t olen seda blogi siin pidanud põhimõtteliselt ainult endale.  Või noh.. ma pean nagu silmas seda, et kunagi pole olnud eesmärk jõuda kümnete tuhandeteni iga oma postitusega, olen lihtsalt siiralt kirjutanud nii nagu arvan ja selle avaldanud, et saaks hiljem ise lugeda, mida ma millalgi millestki arvasin. Olen seda (ja eelmisi ka) blogi mitu korda algusest peale lugenud, täiega lahe on! Nii paljud asjad olen ära unustanud ammu, aga lugedes tulevad kohe need hetked meelde. Siin on nad isegi üsna lakooniliselt kirjas, aga endale meenub ikka kogu lugu. Ja nüüd mu momendid on lihtsalt mingi sületäis drafte, mida ma never lugeda ei viitsi. Ei tea, ehk ootab sedagi postitust sama saatus.. Ja kui ma olen ka mingid paar postitust siia uploadinud, siis nt facebooki lehele neid jaganud pole. Miks? Tundusid ebaolulised vist.. Oeh.

Õnneks on nüüd sügis ja mulle meeldib sügis. Pole niiii ammu leidnud aega järve äärde jalutama minna, praegu on ilmad ka nii ilusad, väga tahaks..

Mulle j u s t praegu koitis, miks ma ei taha vist postitada.. Varem ma olin rohkem üksi iseenda eest väljas, ajasin vaikselt oma asja. Nüüd on kõik nagu perekesksem ja ma kuidagi ei taha neid siia blogisse kaasata millegipärast. Tööst ju ka ei räägi..

Koolist ei ole ka midagi öelda..

Ja siis on need igasugused mõttevälgatused ja arvamused, mis on draftis.

For real mulle praegu juba tundub see siin ka täielik ajuvabadus ja libistasin kursori “X” peale, aga punnin siis kuidagi vastu ja avaldan.. Ma isegi ei tea, miks.

-ZR

Ma tundsin seda.. lõpuks ometi.

Ma lihtsal tunnen tungi kirjutada, juba paar nädalat, aga aega pole. Praegu otseselt nagu ka pole, aga sorry, ei suuda alla suruda. Ei, ei ole mingit konkreetset asja, millest ma kirjutada tahaks, lihtsalt… nagu oleks see mingi karikas täis saanud ja peaks nüüd veits pealt ära kallama. Praegu jäin vaatama kuidas seal hämarduvas taevas tumehallid pilved kiirustavad. Sügis. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et ongi nagu kaks aega aastas, kus ma tunnen seda kirjutamise tungi. Iga aasta. Sügise algus ja talve keskpaik. Ju need on siis sellised.. kõige suuremate muutuste ajad aastas. Sügisel keerab külmaks ja raagu, talve keskpaigas tuleb päike jälle välja eks ma siis tunnen ka mingit vajadust elu ja mõtteid korrastada, nagu sümboolse uue alguse rütmis. Ja siis tuleb see nostalgia peale.. Siis ma mõtlen eelmistele sügistele ja eelmistele talve keskpaikadele.. Kes on somewhy viitsinud seda blogi lugeda siin nede aastate vältel (tsau Le) või näiteks on lugenud kõik läbi, siis vist juba hakkab koppa ette viskama see mingi… mineviku vahtimine? :D no mis sa teed ära, selline ma olen. Tegelikult ma ei ela minevikus. Ikka väga kaugel sellest. Võib vist öelda, et ma elan olevikus, aga vaatan pingsalt tuleviku suunas. Nagu köielkõndija näiteks.. püsib oma rajal ju nii, et vaatab üldse ette, mitte alla oma jalgadele. Vahepeal ilmselgelt mõtleb sellest, kui palju juba kõnnitud on. Mul vist ongi enam-vähem samamoodi.

Ma olen kaks korda viimase kuu jooksul tundnud ühte tunnet. Kusjuures ma ei suuda reaalselt meenutada, kas ma seda varem ÜLDSE olen tundnud, aga ma tean, et ma olen ALATI TAHTNUD seda tunnet.. ma reaalselt olen terve oma senise elu elanud nii, et tunda SEDA tunnet.. See on see täiuslik rahulolu, et “ma sain hakkama, ma sain sellega hakkama!”. Ja teate mis? See tunne on parem kui ma arvata oskasin. Ma olen koguaeg seda tahtnud, aga kartnud ka, et .. äkki see polegi hea. Äkki see on mingi suvakas.

 

Igatahes ma hakkasin siia kirjutama neist, aga vähemalt üks nii pikk jutt neist, et keegi ei viitsiks ühes postituses lugeda. Seega wait for it.

-ZR

Lobanurgake koduotsingute teemal

Ei hakka ma jälle kaduma. Ei puudu mul arvamused, unistused, kirjutusmaterjal. Lihtsalt samal päeval, kui koolis sess hakkas, suutsin haigeks jääda ja selle püstijalul põdemisel kipub olema kõrvalnähuks jõlepikk taastumine. Palavikku ei tõusnud enam pühapäeval, aga jäid kurgu- ja peavalu ja kerge nohu. Lolli peaga käisin veel kõndimas mingipäev, liiga hoogsalt. Pulsi tagus üles, kõik rõhus ja puperdas, higi lahmas.. Otsustasin, et tõmban pidurit. Eile olid suured plaanid koristada, teha sadat asja, aga nõrkus oli ikka veel nii suur, et otsustasingi lihtsalt tühja passida. Ja alles täna hakkab inimese tunne tagasi tulema. Siit moraal: kui vähegi võimalik, saage terveks õigel ajal. Mul päriselt polnud, aga arukas oleks ikkagi olnud juba pühapäeval ja esmaspäeval hinge tõmmata.

Jumala metsa (jah :D ) põige, aga ma aknast vaatan, et suurem osa lehti veel rohelised, aga kased juba peaaegu täiesti paljad.

Mulle meeldivad sügis nagu TÄIEGA! Vahet pole, kas on ilus päikseline või vihmane, meeldib. Sügisvihmad mu jaoks omamoodi romantilised. Lisaks käivitavad need omamoodi melanhoolsuse minus. Unistused ka.. Unistused, mis tegelikult põimunud konkreetsete plaanidega. Ehk siis uue kodu mõtted. Oh jah, nii palju imestajaid, et miks ometi, endal korralik koht olemas jne. Korralik katus ja seinad ei tee veel korralikku kodu. Siin ei ole enam see, mis oli varem. Ükskõik, kuhu vaadata, kummitavad ainult need möödunud aegade õudused ja kui ei ole kodutunnet, pole ka kodu. Ainus pluss sellel majal on see, et meil lihtsalt on see. Asukoht on halb nii krundil endal kui hoonestusel krundisiseselt. Maja planeering on halb, väga kaootiline ja ei vasta üldse meie soovidele (pigem ei vasta vajadustele). Milleks siis kinni hoida ometi? Ma olen sedalaadi inimene, et kodu peab vastama hetkevajadustele. Kui mul on väikesed lapsed, siis võingi elada rahumeelselt keskküttega korteris muretsemata muruniitmise, hekilõikamise vms pärast. Kui lapsed on suuremad, võib ju kolida suuremasse majja, kus kõigil piisavalt ruumi, võimalus aias grillida ja chillida jne. Ja kui kunagi lapsed suured ja kodust lähevad, ei pea me Temaga jääma sinna lossi nagu kaks vaimu, vaid võime selle jällegi vahetada väikese armsa, eelistatult ühekorruselise majakese vastu, kus saame rahulikult ka kogu oma vanaduspõlve mööda saata. Ehk siis ma ei ole sedalaadi inimene, kes ostab endale maja/korteri ja siis sellest kramplikult kinni hoiab. Pean siis silmas seda, et kui vajadused muutuvad, otsiksin pigem vajadustelevastava uue koha, kui kügeleks seal ebapraktiliselt edasi, sest “mul ju on see!!”. Võib-olla järgmine kodu vastabki meie nõuetele järgmised 70 aastat ja polegi uut vaja iial :D

Aga nüüd ongi selline lugu, et me natuke segaduses omadega. Et siis mis ja kuhu ometi. Meie põhikriteerium hetkel on see, et uus koduke peab meid kõnetama. Olgu ta siis korter, ridaelamuboks, majake.. Haagissuvilat ei taha :D t õ e n ä o l i s e l t ei kõneta mingi tavaline tüüpkorter tavalises nõukogude paneelmagalas, aga never say never. Äkki tõesti ongi midagi erilist? Vahet pole, kas maja või korter, idee poolest võiks ta olla enam-vähem elatav (see punkt on läbiräägitav), aga suht “tegemata”. Ehk siis ruumi meile endale tegemiseks. Jumala teada värk, et kui juba löödud kips seina ja parkett maha, siis mõtlen, et teeks teisiti, aga noh, las ta siis olla praegu, vaeva ju on kellelgi nähtud. Lihtsam kui üldse midagi tehtud pole :D Aa et mis meid segadusse ajab? Asukoht. Vot. Ma hetkel näen vaeva, et kindlustada endale asukohast sõltumatu töötamisvõimalus, Tema jaoks katsume ka tulevikus midagi välja mõelda. Ta muidu pole pirtsakas ja valmis võtma vastu vajadusel ka lihtsamad tööd, kui seal, kuhu maandume (juhul kui siit ära läheme) midagi vinget parasjagu ei pakuta. No fain, meil tegelikult mõlgub üks konkreetne piirkond peas ammu ja kuna see keskkond seal nii meeldib, siis olemegi valmis pingutama, et saaks seal ära elatud ilusti. Ilusti siis tähendab seda, et ei pea muretsema, kas enne palgapäeva kah söök laual ikka. SAMAS .. ma arrrrmastan Tallinnat! Ma ei tahaks seal enam elada absoluutselt, samas mulle see linn endiselt meeldib ja ma tahaks seal pidevalt lihtsalt käia ja olla ja… ära tulla. Aga see meie unistuste piirkond on Tallinnast eemal. Kõvasti eemal. Ja praegune piirkond, kus elame, see on selline.. neh. Et võib elada. Kinnisvara s u h t e l i s e l t odav, hetkel töökoht olemas, pealinn ka enam-vähem tunni kaugusel, aga… that’s it. Suht geto. Pole midagi erilist, pole ilusat keskkonda, valdav osa aastast täiesti väljasurnud. Suvel 1-2 üritust ehk on. Pealegi siin on peaaegu võimatu leida endale meie maitsele vastavat kodu. Siin ongi paari üksiku erandiga need klassikalised hruštšovkad ja eramutest siis 50.-60. tüüpmajad. Ei midagi erilist ega romantilist. Ja räägingi konkreetselt siinsetest. On piirkondi, kus nende samade “koledate” majade “koledatest” korteritest võib avaneda imeline vaade või on mingid super vaatamisväärsused jalutuskäigu kaugusel, siis ma loomulikult olen valmis ka neid kaaluma. Siin ei ole.

Ehk siis lihtsalt lappame ja vaatame ja ootame seda äratundmisrõõmu. Tahaks kohe, aga no.. ei taha suvalt ka peale karata kuhugi. Koduost veits suurem ettevõtmine, et mitte niimoodi “ehku peale” välja minna :)

Fun fact. Eile kommenteerisin mingis kinnisvaragrupis mingit kuulutust, et infot juurde saada. Mis hullu ikka juhtuda saab? :D ikka seda, et KOLM!! inimest, kellest kahega nagu ei suhtlegi muul ajal, vahel vaid siis kui neid jälle mingi uudishimu tapab, kohe peale lendasid: “Hakkate kolima vä? Miks????? Võitsite lotoga vääää?? eino mis nii viga, tahaks kaaa” :D

-ZR

Täna merre ujuma? JAAA!!!

Ja ilma naljata! Õnneks või kahjuks siiski mitte mina, hoopis üks vanapaar. Tiksusin jumala rahulikult mere ääres täna, haigelt suur tuul ja suured lained olid, kui sinna saabus ka üks vanapaar. Mõtlesin, et veits imelik, et naine seelikuga.. põlvedeni seelikuga.. mina olin talvejope ja mütsiga näiteks.. Ja siis tädi läks jalgupidi vette. Veits solberdas, siis läksid mõlemad auto juurde, kiskusid endal riided seljast (ujukad ikkagi jäid selga) ja läksid vette :) what ever.. ma ise käisin ka korra jalgupidi vees, aga mul olid kummikud jalas.. :D

mingiaeg tuli muidu päike ka välja :) siis oli hästi ilus olla :)

-ZR

Jalutuskäik akvalangistiga

Läksin koeraga järve äärde kõndima. Enam sügavamal mõtteavarustes, kui ma tol hetkel olin, ikka annab olla vist. Liuglesin loiu pilguga üle veeavaruste kui VUHHHH tõusis vee alt üleni must kogu välja. Kuna ma olin nii kaugel mõtetes, siis ma ei ehmunud väga, mõtlesin lihtsalt omaette naljaga ninjarünnakust. See pole üldse teemas, aga mu kass jalutab praegu toas ringi, minu püksirihm hambus järel lohisemas. Korra tegelt mõtlesin, et äkki see on kuri inimene ja tuleb mind harpuuniga ründama, aga tal vist polnud seda. Või mina ei tea. Võib-olla oli, aga ma otsustasin, et mind ei huvita. Hakkasin siis järvekallast pidi jalutama. Akvalangist sulistas nagu delfiin mingi sadakond meetrit (ma tegelt niimoodi vee peal ei oska täpselt öelda neid vahemaid, umbes sadakond äkki. Võib-olla 60-70, ma ei tea) eemal minust samas suunas kaasa. Ma tavaliselt võtan mingi pildimasina ka kaasa ikka, täna sai väike digikas igaks juhuks taskusse torgatud. Klõpsisin sellega pilte teha seal siis ja avastasin, et vastaskaldas ujub luigepere. Ma teadsin küll, et mu seebikarp neid välja ei zuumi, aga tõestuseks teistele, et ma ikka nägin ju, otsustasin ikkagi linnukestest pilti teha. Ootasin viisakalt kuni must mehike (ma ta mõõtude järgi eeldan, et tegu oli mehega) jälle vee alla kaob, sest mul polnud huvi teda pildistada, luikesid ikka ju, ja tegin pilti. Ofc hüppas ta ikkagi veest välja selleks hetkeks, nii et luikesid pmst pole üldse pildil näha, küll aga see ninjaswimmer. Noooojah. Mis seal ikka. Vahepeal leidsin maast ühe odava landi, võtsin selle “enesekaitseks” kätte, kui ninjaswimmeril ikkagi oleks pidanud tulema tahtmine veest välja söösta ja mulle kallale tulla.

Ma panen mälestuseks mõned pildid üles ka siis :)

Sellise auguga kivi leidsin

Ja keegi oli vist kala puhastanud

Igasugust jura jäetakse maha vedelema

igasugust jura..

….

Teokarpe oli ka igast asendist :)

Kuna ma pole narkomaan ega suurem asi kalamees, ei osanud ma viimasest leiust midagi arvata ja jätsin selle puutumatult sinnapaika:

pole kõige õrnemat aimu ka, millega tegu. Kui keegi teab, võib öelda :)

Pildid tegin ise oma väikese digikaga ja töödelda ka ei viitsinud. Kui keegi m i l l e g i p ä r a s t peaks tahtma neid kuskil kasutada, oleks hästi kena viide minule seal juures :)

-ZR

Lebo. Jah.

Jäin ellu. Vene töö lükkus järgmisse nädalasse. No aga tõesti, milleks teha jupiti ja sihikindlalt, kui saab hoopis kõik korraga?! Lisaks seal samas vene keeles järgmiseks teisipäevaks vaja dialoog pähe õppida ja talle hindele ette kanda, teha 6 vähemalt 6 sõnast koosnevat lauset (meie valdkonnast ka muidugi).. ja siis veel on juhtimisarvestuses ka hindeline kodune töö vaja esitada.. Lebo.

Marsajuht pidi mulle 1,70 tagasi andma, andis 1,30. Ütlesin talle, et tegelikult peaksin ma saama ikka 1,70 tagasi.. vaidles. Ütles, et pidin saama nagu sain. Rääkisin talle siis uuesti ilusti lahti, kui palju maksab mu pilet, kui palju ma talle andsin ja kui palju peaks siis tagasi ka saama. Andis 50 senti. St et ma sain 1,80 tagasi. No ei saa nii ikka, andsin talle siis omakorda 10 senti tagasi. Ohkas nagu ma oleks mingi elu suurim nuhtlus tal kaelas. Mida ma tegema oleks pidanud siis?? Annetama talle 40 senti, poogen, et ma ise vaene tudengineiu?? Või hoopis siis pärast röövima neilt, vaeselt bussifirmalt, 10 senti?! ‘cmon

Ja siis mulle tundub, et bussi nr 16 elumoto on midagi sellist, mis innustab seda hommikuti sõitma sekundi pealt graafikus, teinekord jõuab “Estoniasse” isegi minut-kaks varem (viimasel juhul siis ikka üldiselt minutikese seisab ja ootab, aga niimoodi 2 minutit varem on ta ainult üksikud korrad jõudnud minu silma all). Pole mingit lootustki, et hiljaks jääks. Õhtuti seevastu hullumaja.. siis oma 2-3 minutit hiljem tavaliselt. Kui midagi ei torgi ja kuhugi kiiret pole, siis suht suva, aga no kui on iga minut arvel, sest vaja ühe bussi pealt teisele jõuda (buss varasemaga ka minna ei tihkaks, sest ei taha alati koolist enne lõppu jooksu panna ju). Hommikuti mul jälle nii, et marsa jõuab Solarise juurde suht napilt enne seda, kui üks 16 läheb. Ma tean, et 12 minuti pärast läheb järgmine ja jõuan sellega ka kooli, aga lihtsalt nii sitt tunne, kui näen üle selle platsi, kuidas buss uksed kinni paneb. Eriti kibestav muidugi see, et siis see sõidab mõned meetrid edasi ja jääb foori taha seisma. Aga hiljaks see ei jää, kus sa sellega :D Eile ma näiteks tormasin selle peale, pidin kõhuli käima Solli ees sest mulle jäi jala alla mingi minimägi (what ever), mida never pole Solarise ees olnud.. mõni härjapõlvlane vb viskas vimkat .. täna seevastu jäin ikkagi 10 sekundit hiljaks, nii et jõudsin Solli nurga tagant välja ja nägin, kuidas 16 kohalt võttis. Niux. Ma tegelt olen selle poolt, et bussid õigel ajal sõidavad!! Lihtsalt see on nukker teinekord.. you know… Eriti nukker nii talvel veebruaris kui on SITAKS KÜLM ja ma tean, et (võrreldes õuega suht) soe sõit väljus just mu nina alt ja ma pean 12 minutit surema pakases. Ja siis ma varjamatult lõdisen seal. A mis ma teha saan?

Aa ja vihmajumalad ka vihkavad/õnnistavad mind kogu aeg. Astusin koolist välja-> sahmakas vihma-> jõudsin bussi-> päike tuli välja-> läksin teist bussi ootama-> tibutas-> sõitsin bussis-> kuiv väljas-> kodupeatus->vihhhhm.

Ja megaeepiline ikka, kui kõnnin tänaval, klappidest tuleb “Reflektor”, seal see rahulikum koht. Ja siis tuleb bass tagasi. Ja see on täpppselt mu sammude taktis. Ouje. Ja laul sai läbi täppppselt siis kui sihtkohta jõudsin. See oli mõnus.

-ZR

Kõik tundub jumala halvasti kui mittttte midagi pole ülimegasuperhästi.

Sada häda jälle maeivõi. Mu elu pole üldse nii halb nagu ma siin jauran. Ok tegelt on küll. Hiilata pole mitte millegagi. Ja sellepärast tundubki kõik üks suur lõputu hädaorg, sest pole mitte midagi nii priimas seisus, et hoiab pisimuige suunurgas nonstop. Ei ma varsti raudselt säran siin millegagi nagu plikake, kui mu elu väga paha otsustab olla, siis hiljemalt veebruaris säran ikkagi. Ma ei anna endale valikut muud :D

Ma läksin lihtsalt täiega rikki vist. Meeletult hakkasin advendiaega ootama. Foooool I am. Mis teha. Ilm oli täna nii tobe, et tuba on külma niiskust täis ja siis siin mingi niiske hais. Stupid goddamn paneelid või asjad ma ütlen.. Samas pole nii külm, et ma kütta tahaks, noh see kütmine kuivataks ka õhku, aga siis oleks toas nii soe, et ma ei jääks magama. Maskeerisin seda haisu lõhnavate küünaldega. Yup, võtsin käiku nad. Küünalde pärast vb tuligi see imelik tahe. Tavaliselt ma pimedal detsembriajal ikka süütan küünlaid ja istun teki sees ja vahin sarju ja filme.

Vaatan ja nutan ja heidin täiega ilma pärast ka. Fain ma ei nuta. Siiski ma pole rahul. Ma ei tea mida ma endale selga pean toppima, et nii hommikul kui õhtul võrdselt hea oleks olla.. vihma pärast oleks hea panna mingi “sportlik” Five’i kilekas, aga samas see ongi pmst ainult kile, nii et kui hommikul tahab olla mingi alla 5 kraadi sooja, siis ma külmun surnuks seal. Ma olen külmarott, mhm. Selleks puhuks oleks hea valik mõnus soe mantel, aga mantel jällegi ei kannata vihma. Fakk no fakk.. kõige hullemad asjad mu elus on üleminekud. Ükskõik millised. Okei tegelt mitte ükskõik millised. Sellised ainult, kus ma ei tea, mida oodata, kuhu astuda, millal istuda jne. Kui enam-vähem kõik paigas, siis mul pole probleemi. Aga see aastaaegade vaheldumine on täpselt see essa variant. Oleks talv konkreetselt siis oleks suht savi ju, kas paistab päike või sajab lund, ikka talvejope seljas ja saapad jalas. Jaaaa jalanõud ohjummel mida ma jalga panen homme.. Ja üleüldse bussis on nii palav ju… klasjdlkdjlkasjdl auto.. miks mul sind ei ole…

See oli ka nii sitt et Ricciardo seina pani. Ja sellest oli mul ka niiiii kahju, et Webberi auto persse läks. Mh.. See et ma ta meeskonnakaaslase (suht vaenlase) fänn olen algusest peale olnud, ei tähenda, et ma nii bitch olen, et naeraks sellise jama peale. Red Bull ikkagi tiimina mu lemmar ju.

Kooliasju on nii palju, et need niisama üle pea. Tegelt pole veeeeel üle pea, aga silmade kõrguselt küll.

Nii.. ja siis oli üks väike error, mis hõlmab kolme isikut. Mina seal keskel. Need teised kaks tegid mingi masterplani, kus ma olen mingi keskne võtmeisik neid vahendama. Ma sain jumala kogemata teada sellest suht onja ja siis mainisin ühele, et no mulle meeldiks tegelt kui minuga plaanikoostamise käigus räägitaks asjadest, a sitta kah, eks teen ära ja mõtlesin veel kõige kiirema lahenduse ka välja. Aga kus sa sellega.. see kellega rääkisin otsustas asja siluda ja juba lippas rääkima teisega, et mulle ikka üldse ei sobi ja nüüd on nii suur segadus et ma ei saa üldse aru mis värk on fakk küll. Homme pean selgust saama. Ma ei saa isegi aru sellest kas see, kes silus, kannab mu peale veel mingit vimma ka nüüd? Või siis ka see teine?  Ma ei jõua kõigega järge pidada, kui kõik on segane ju..

Saaaks see aasta läbi.. õppetööst ka juba 3/10 läbi.. suht creepy iseenesest.. siis tuleb essa ports eksameid.. Ma ikka kardan küll. Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda kiiremini argus minus vohama hakkab.. näiteks gümnaasiumi lõpueksameid ei kartnud ma üldse.

Okei ma proovin järgmine kord rõõmsam olla.

-ZR

LISAN: ma olen eile oma mp3 kuhugi majapeale ära kaotanud :'( kuidas ma oskan…..