Ma kirjutasin ükspäev korraliku postituse oma hetkeseisust, seisukohast (või selle puudumisest), lootustest, ootustest, võimalustest jms ja.. Panin x-st kinni. Sihilikult. Millegipärast tundsin, et pole vaja. Nojah. Ju siis polnud. Ma olen jumala kahevahel ja ei tea, kas hakata nagu jälle heietama nendel teemadel või mitte. Sain ühe töökoha, käisin teise vestlusel ja nüüd tahaks sajaga seda teist tööd, aga konkurents oli ULME ja.. ma ei tea miks nad peaks minu valima. Okei, ma ise leian küll, et oleks jumala sobiv sinna ja äge kolleeg jms, aga.. that’s where #elu steps in. Ilmselgelt arvavad ka need mu konkurendid, et nemad on sinna kohale sobivamad, toredamad ja see on nende unistuste koht ja.. mulle küll on..päriselt kohe. Hetkel t ä p s e l t see, mida tahaksin. Ma v ä g a tahaks, aga.. seesamunegi #elu. Sellepärast ma ei tahtnudki üldse hakata jälle käima seda tööotsingute rada, et arvata võis, et kindlasti satun mõnda kohta, kus ma p ä r i s e l t tunnen, et jaa, mulle niiii meeldiks see tööandja ja see töö.. Ja siis öeldakse, et sorry. Kusjuures siiani esimest korda tunneks end tööülesannetes ka täiesti kindlalt, varasemalt ikkagi olnud see mingi ärevus, et äkkki ma ei saa hakkama, äkkkki ma ei saa aru, seekord on teisiti. Saate aru kui totralt see kõik käis :D Esmalt ma lootsin, et jumala eest ei peaks saapaid ära võtma, seda ma hakkasin lootma muidu seal maja ees autos. Osades poppides ja tänapäevastes kontorites ju suht tavaline see sokkiskäimine. Tegelikult normaalne ka. Aga no point oli selles, et ma olin muidu täitsa okei, selline korrektne ja puha, viisakas kleit, tumedad sukad jne.. Ja et saapad sukapükse puruks ei teeks (mul millegipärast jube tihti juhtub), siis viskan sokid otsa ja selle asemel, et mingid neutraalsed madala säärega mustad panna, ma panin suurte kassinägudega. No siis ma otsustasin end tšekkida peeglist. Mu juuksed olid ootamatult mustad ja….. turvavöö oli mulle mingi maasikalaadse moodustise kaelale nühkinud.. Rangluupiirkonda. MIKS? KUIDAS? Serv natuke on kare jah sellel, aga.. MIKS JUST SEL PÄEVAL :D apppi.. tahtsin kontrollida, et ID kaart ikka kaasas oleks ja leidsin kotist ka mullitaja, mille väike abiline oli kaasa pakkinud salaja. Armas oleks olnud ju kui nt oleks kott läbi otsitud vms (seal nagu poleks isegi imestanud). Kõige tõsiseltvõetavam kandidaat in the world vist.. Vaatasin, et see “maasikas” hakkab tagasi tõmbuma (lootsin, et lillaks ei lähe, lihtsalt punane oli), ohkasin ja astusin siis autost välja oma saatusele vastu. Sain külastajakaardi, istusin ja ootasin seal ja mõtisklesin teemadel, et kui nad vaid teaks, mida rõõmsat kaasa kannan endaga.. Mingihetk tuligi see inimene, kellega vestlema pidin hakkama, tõusin oma keerlevalt toolilt, et vastu jalutada ja siis mu kott kukkus kuidagi sellel teisel keerleval toolil, nii et see tool hakkas aeglaselt keerlema ja loomulikult ma kohmitsesin seda sealt kätte saada sama elegantselt nagu elevant ilmselt seal kitsas vahes oleks teinud.. Great first impression.. Vestluse ajal puterdasin nagu tont, rõhutasin liiga palju, kui väga mulle nende juures töötada meeldiks ‘n’shiz .. Siis sai vestlus läbi, läksin panin end riidesse, istusin autosse ja turvamees seisis auto juurde. Okkei… Vaatas vaheldumisi autot ja oma pabereid ullllmepingsalt. Kerisin akna alla ja küsisin, kas on mingi probleem. Vaatas sama pingsalt mind, pabereid, mind, pabereid, mul käis sel hetkel mingi MILJON stsenaariumi peast läbi, kuni siis naeratas ja ütles: “probleemi pole”. Okei.. Ehk siis nüüd ma vaimselt nutan siin, mida kõike oleks võinud teisiti öelda või teha või mõelda ja samas, et tobe oleks teise kohta ära öelda. Aga kui palgavahe on mingi 4x, siis vist mõistlik oleks ju :D Ja siis mind ajab natuke närvi üks lähikondlane, kes käib ja seletab: “aga sa niikuinii ei saa ju sinna, mida sa unistad sellest.”
Ausõna nagu…. Ma mõtlen ise ka, et ilmselt ei saa onju, aga … miks sa pead seda mulle niimoodi ütlema?? Ja miks ma peaks siis mitte unistama, jumala eest, kui käisin vestlusel, kõik meeldis jms.. Kuigi jah, üks teine pakkus, et sellel esimesel tuli kade kallale lihtsalt, et mind üleüldse vestlema kutsuti.. Nojah, tuli mis tuli, ma tunnen end niigi sitasti ja siis vaja nii öelda.. (just ütles jälle, sellepärast see teema siia sisse põikas). Oeh.
Kus ma omadega jäin.. Igatahes jah. Ma ei tea, kas see komejandijada oli nagu mingi märkide allee, et mõttetu üritus, naera enda üle ja kao koju, niikuinii siia asja pole. Eks siis selgub. Vähemalt mõtted olid küll kassisokkidel, mullitajal jms, mitte sellel, et tuleb tähtis töövestlus. Praeguse seisuga uuel nädalal teise kohta minek ja sellega ka nii nagu on.. Firma äge, karjäärivõimalus okei, aga esialgu palk vääääga niru, nagu selles suhtes nii niru, et on kohe.. Osaajaga ka, seega kohe eriti niru. Kui mul oleks hullult (rohkem kui pool aastat) aega, siis võimalused arenguks seal super, aga praegu pank tahab näha KOHE konkreetset tulemust, mitte arenguvõimalust. Raisk… Ja teises kohas mulle meeldiks tööülesanded ka palju rohkem. Ma ei tea, kas tunda ängi või lootusetust või pohyolo.. Õh :D Ärge mõistke mind hukka, lihtsalt.. mõistke mind :D
Ma tahtsin tühja juttu ajada, aga saite hoopis ülevaate mu selle aasta teisest, ilmselt kogu elu kõige vähem ettevalmistatud-viimistletud vestlusest. Ma ei tahtnud eelmine kord sellest kirjutada, sest kartsin, et sõnun midagi ära (siis ma vist polnudki käinud seal), aga nüüd.. mida mul ikka sõnuda on? Vestlus on tehtud, mul pole enam midagi muuta :D Vähemalt sain enda jaoks talletatud, et see oli s e e vestlus, kus ma kassisokkidega ja mullitajaga käisin.
Ma ausalt ei viitsi üle lugeda, kui midagi on segane või vigane, siis suht.. las olla :D
-ZR
Kuigi mul t e g e l i k u l t on lausa neljast ülalmainitust enda pilte terve hunnik, siis ma lihtsalt ei viiiiitsii teist arvutit käima ajada ja lisan siia ühe pildi Haapsalu Kuursaalist ja promenaadist, mille virutasin 
olen zebra 