Teinekord ma näed tolmuseid autosid. Mõnikord on keegi arvanud, et metsikult hea mõte on sinna tolmu sisse midagi näpuga sodida. Mulle tundub, et kokurentsitult kõige populaarsem sõnum tundub olevat üks lühike ja lihtne sõna: LOLL. Like.. what.. seda on mujal ka, pargipinkidel (seal ofc pole näpuga kraabitud, ikka markeriga või noaga vms), bussides, majaseintel.. üks teine sõna on ka, see on veits veel koledam ja algab M-tähega. Ma ei mõista seda lihtsalt :D tuleb inimesel tuju, et jäädvustaks ka siis end kusagile, no et kõik, kes mööduvad, näevad, et oo, X on ka siin olnud. Ja siis see inimene koondab kokku kogu oma loomingulise talendi ja kirjutab kuhugi paljuütleva LOLLi. Just like that! On see nagu midagi alateadvusest, mis ütleb seda, mida isik teadmata/teadlikult endast arvab?? Või nad reaalselt ongi nii lollid, et usuvad, et see sõna on midagi metsikult enneolematut??? Lisaks muidugi lihtne kirjutada ka, et sellisel tasemel mõistusega isik suudab ka selle välja maalida? Okei..
No nimesid kirjutatakse ka. Ja “*nimi* on loll”. Hämmastavalt enneolematu, kas ei?
Siiski-siiski, olen kohanud ka teist äärmust. Sellist, mis paneb mõtlikult muigama. Olgem ausad, südantlõhestavad võõrkeelsed laulutekstid kalligraafiliselt seinalemaalituna on suht tavalised. Küllap kellelegi siis läksid korda mingil hetkel. Palju rohkem huvi pakub mulle üks “teos” ühes alevikus Harjumaa avarustes, kus keegi on ühele seinale lihtsalt valge värviga ja pintsliga(???) käekirjale olulist tähelepanu pööramata suurelt ja selgelt kirjutanud RIIVSAI. Vohhhh, tuleb tuju veits vandaalitseda, haarad värvipurgi ja pintsli ja maalid käidavasse kohta uhked tähed ritta: RIIVSAI. Päris rebel. Äkki on see mingi varjatud sõnum kellelegi? Võib-olla midagi suurt isegi..
Oma viimasel Tartuskäigul nägin ka midagi peaaegu sama rebelit, nagu see riivsai, aga ma ei suuda meenutada, mis see oli. Igatahes irvitasin pihku ja kiitsin ebatavalisust mõttes.
-ZR
olen zebra 