Vabandan muidugi selle kõnepruugi pärast, aga.. ma ei tea, mida tunda. Esiteks, laps saab lasteaiakoha. Viimane vaba koht seal sõimes, hea ju, et “käpp peale” õigel ajal sai. Näen, kuidas ta tunneb puudust omasuguste seltskonnast. Loovringis ka endiselt puhkus ja nii ta siis igavleb siin minuga ja kassidega. Kui vahel õnnestub teiste lastega kohtuda, siis rõõmu kui palju. On the other hand, MU VÄIKENE ASTUB SUURDE MAAILMA :'( reaalselt nutaks kõik maailma pisarad, sest… loe eelmist lauset.
Teiseks, mul on neljapäeval töövestlus. See on selline.. kahetisi tundeid tekitav. Ühest küljest ettevõte meeldib mulle MEGALT ja ma VÄGA tahaks seal töötada. Lisaks annaks sealt kõrvalt vist kool ka täitsa ilusti ära lõpetada. Samas, ma ei lugenud kuulutusest välja, kas on ka mingi igakuine põhisumma, millele lisandub tulemustasu või on kõik a i n u l t tulemuse najal. Muus olukorras see ehk polekski maailmalõpp, aga kui ikkagi laen vaja tasuda, siis võiks mingi miinimumilaadne kopikas nagu igal juhul tiksuda.. mis viib sinnani, et kuna osaajaga, siis seda niikuinii ei pruugi ja üldse ei tea, kas on tööleping või käsundusleping nt… aga eks see selgub juba neljapäeval. Eks ikka ootan, et äkki keegi veel kutsub, praegu sain oma Exceli tabelisse vähemalt märke kirja panna :D no ja siis annab lootust, et see töökoht on mu saatus, see, et mul on neljapäeval tunniplaanis 2h auk ja mulle pakuti vestluse aega just sinna. Täpse varuga, et tulen tunnist, istun autosse, sõidan kohale, koperdan üles, vestlen ära ja tagasi. How cool is that? Usute üldse saatust muidu? Ma nagu tahaks uskuda sellistel hetkedel, aga samas.. ei tea ka.
Loodan sajaga, et kõik läheb nii, nagu oma ideaalses vaimusilmas näen: laps kohaneb lasteaiaga hästi, ma saan okei töö, saame selle korteri ja kõige tipuks saan ka kooli lõpetatud.
Igatahes vorbin oma esseesid edasi ja olen kimpus oma kohati kahetiste tunnetega, samas ikkagi lootusrikas.
-ZR
olen zebra 