“Kõik hea saab otsa ja siis algab halb” – skeptikud

1) Mingi pilvemassiiv paistab lõunakaares. Selle peale laseks ühe judina üle õlgade, sest ma ei taha ju, et ilm pööraks sombuseks ja vihmaseks ja külmaks, et teinekord on nii, et sajab vihma, aga nii külm on, et tegelt kukuvad üldse mingid jäätukid alla. Siiani on september nii kena olnud ju… võiks edasi ka. Haruldane lausa. Aga nohhh nagu skeptikud räägivad, saab kõik hea otsa ja siis algab halb. Oooojaaa mmmm. Külm, pime, vastik.. siis tuleb lumi maha, hull õnnis hetk kuni jõulud läbi saavad. Vot siis hakkab jälle ving ja hala, et lund on liiga palju, võiks ära minna, see on rõve ja ebamugav ja märg ja külm ja ebainimlik. VÕI kui lund pole siis ving ja hala, et mis talv see on? Ahhh? Ja siis tuleb kevad. Ving ja hala, et märg ja salakavalad tuuleiilid ja üldse liiga ilusad ilmad, see on masendav jne, tuleks juba suvi. Üllatus, siis tulebki suvi. Ving ja hala, et liiiiga kuum, liiiiga külm, liiiiiiga vihmane, liiiiiiga kuiv. And sügis. And so on. Mina olen selline, et mina vingun ainult talvel. Ma pole üldse talveinimene. Lumi ja miinuskraadid.. how about no. Sügisel natuke vingun ka. Kuigi praegu on ilus, on see ikkagi kuidagi nii nukker. Nagu vaataks kellegi suremist pealt. T e g e l t pole mul üldse vihmaste sügisilmade vastu midagi, k u i ma ei pea jalutama kuskil tänava ääres suure tuulega, et autod pritsivad külgedelt ja vihm pritsib ülevalt, sest tuul rebib vihmavarju tagurpidi, pidades ise sealjuures veel säilitama mingit esinduslikku väljanägemist, sest ma olen teel näiteks tööintervjuule, praktikale, mõnele muule asjalikule kokkusaamisele. DEIDILE!  Lisaks on siis jalad külmad ja märjad ja rõvedad jne. Sõiduteedest eemal kummaritega vihmas jalutamise vastu pole mul üldse midagi.

2) Sellest kõigest mõtlemise teeb mu jaoks raskemaks teadmine, et täna on pühapäev. Ooo pühapäev.. mu vaenlane since forever. No tee mis sa teed, aga lihhhhtsalt on meeleolu madal alati pühapäeviti. Kunagi ma ka kuskil vingusin pühapäevade üle, siis ma leidsin, et ainuõige sõna seda päeva kirjeldama on valus. Pühapäev on valus. Eks ta on ka.

3) Mitte millekski pole tuju, samas räme mase peal, sest ülehomme on vene keeles töö, fuckyea. Oskan vä? Ei. asjlasjdlasjdlkasd mõttetu mõttetu mõtttetuuuuu et ma ei võinud kuuendast klassist peale hakata korralikult salvestama endasse seda. Praegu mul oleks niiiii hea meel, kui ma oskaks.

4) Enivei rääkisin täna kellelegi ühte naltsi oma särgi kohta, mille leidsin kapist ja panin üle pika aja selga. Ennist tuli tuju veits oma vanas blogis tuulata, teinekord ikka käin lugemas seal, mis ma korda saatsin omal ajal, võtsin seal suvaka postituse lahti ja hoplaa seal ma rääkisingi sellest vahejuhtumist, mis mu särgi kohta öeldi. See oli 9. september 2009, olen märkinud ka seda, et kui kell oli siis 09:09, olin saksa keele tunnis, ja vahejuhtumi tegi omapäraseks see, et mu mäletamist mööda ütles mõlemat asja väikeste vahedega üks ja sama inimene:

“Mu t-särgi kohta öeldi täna kahte asja. Jah.
1) See on nii lahe. Mulle täiega meeldib!
2)Mind täiega häirib see pilt seal särgil. Eriti need püksid!(viide pildile särgil)
Haha. Ma ei teagi, mida sellest arvaa. Mõnes mõttes täitsa naljakas.”

Ma ei viitsi särki kirjeldada.  Ok roosa meeste t-särk, kus peal on karikatuur Axl Rose’ist, kes röögib laulda, endal jalas bokserid ja seljas nahktagi. Kui ma selle ostsin, siis ma vist olin veel emo ja leidsin, et see väga lahe. Kuidagi hästi on vastu pidanud see üldse.. värv täitsa kirgas nagu uuena.. ja ma ei pese oma pesu isegi Perwolliga… ops..

Ok ma ei puhu enam mulli sest ma niikuinii unustasin selle pläramisega ära, mida ma tegelt öelda tahtsin.

5) Aa fakk “Steve Carell” andis ka mingi koduse töö homseks. Pfff.

-ZR

Bussipäevikud 2: eriti badass bussijuht

No ei saa lihtsalt üle ega ümber neist sõitudest, sest need küllaltki arvestatav osa mu elust praegu. Tänase sõidu saaks jälle jagada mõneks suuremaks peatükiks. Ma alustan seekord sellistest väiksematest kõlksudest ja parim, see pealkirjas mainitud bussijuht, on viimane punkt.

1) Järgnevale mõttele (1.1) jõudsin siis kui buss tegi peatuse seal Keskturu juures, heitsin pilgu aknast välja ja seal oli mingi päris omapärane paarike (kui mitte otse välja öelda, et rõve). Noormees oli äkki mingi 25-30 aastane, näo järgi. Loivas ringi seal mitte just maailma kõige sirgema sammuga, suits hambus. Käes oli Saku Ice, millelt ta väga rebelilt korgi pealt kahmas ja sinnasamma maha lajatas. Tüdruk oli mingi maksimaalselt 15. Mitte selline vanem tütarlaps, kes lihtsalt noor välja näeb (nagu mina nt) vaid reaalselt näed, et see on laps. Lapsel oli ka suits hambus, see tuli tal nii ebaloomulikult välja, et tõenäoliselt pole ta selle pättusega ammu alustanud, ja käes oli siidripurk. FUI! IU.. nii rõve lihtsalt.. ma loodan, et ta näeb suht varsti, et selline elu pole üldse lahe. GAAAAD KESET PÄEVA KESKLINNAS NIIMOODI….

1.1 Tegelt ma mõtisklesin selle üle juba kui ma “Kunstiakadeemias” inimesi vaatasin, aga see libastunud noor preili andis mulle hoogsama tõuke sellele tõdemusele. Ma jõudsin alles nüüd järeldusele, kui inetu ikkagi on see, kui noor naine, aga tegelt ka noormees suitsetab. Jumala ilus kena hoolitsetud puhas armas inimene kõnnib üle tee, päike paistab, kõik on kaunis…. aaaand i’ts all gone sest siis ilmub külje tagant nähtavale tossav pläru. Ma nii respectin noori, kes ei suitseta, eriti neid, kes pole seda kunagi teinud ja nad ei häma ka isegi kuskil pidudel mingit kelbast selle kohta, miks nad siis ei tee seda, vaid julgevad otse välja öelda, et nad ei tee ja nad ei tahagi üldse seda. Mu arvates palllllju parem endal üleüldse elada ilma, hingeõhk ei haise nii jubedalt ja üldse vabadus suurem. Pole mõtet alustada üldse selle jubedusega, aga ma olen seda meelt, et kui keegi ilmtingimata tahab proovida ikka, siis proovigu juba mingit punast Marlborot näiteks (ja tehku terve lõpuni ikka), mitte mingit mentooliga super slim Philip Morrist. Esimene kord peab lihtsalt meeldejäävalt õudne olema, et oleks rõve pärast hiljem ka mõelda sellele. Kui hästi läheb, siis ikka õhtu otsa peaks rõve enesetunne olema.

2) Teine punkt on ikka palju rõõmsam. Ma peaasjalikult kuulasin terve sõidu vältel Facelift Deeri plaati ja mu kindel lemmik lugu seal peal on “Voyage”, see on viimane lugu seal. NIIIIII HEA. Kaks korda jõudis järg selle looni ja mõlemal korral see kuidagi niiiiiiii kiskus mind endasse. Mõnus.. ja kuidagi terve sõit läks sellega kokku täiega, see lugu on selline.. kasvav või nii.. ja alati kui selline suurem paisumine seal loos oli, siis see langes kokku bussi kiirendusega. FAKING VÕIMAS.

2.1 Kui koju jõudsin, hakkas just Ringvaade ja seal oli ka Rasmus :) jee :D kuidagi nii laps tundus..

3) Kuigi ma olen täielikult suveinimene, sügis kõlab mu jaoks kuidagi masendavalt, on selles tegelikult siiski midagi kutsuvat.. mingis ütleks romantilises võtmes äkki.. Kuidagi salapärane ka.. Kusjuures Tallinn tundus suht roheline, aga mida rohkem kodu poole jõudsin, seda kollasemaks läks ja siis ma vaatasin neid metsasid, mis pole siit väga kaugel, sellised parasjagu kollased, päike kõditamas latvu, ja mõtlesin, et sinna puude vahele sobiks niiii hästi üks kirikutorn. Ma pole kirikuskäija muidu, aga praegu nii oleks sobinud sinna. Ja siis ma mõtlesin, et kunagi oli väidetavalt selline suht norm või nii, et ühe kiriku tornist pidi järgmise torn kätte paistma, aga siinkandis, kus ma olen, siin polegi kirikut. Täiega kaugel on kõik. Ei teagi..

4) Buss on reeglina kõrgem ümbersõitvatest autodest ja nii saab neisse natuke sisse piiluda teinekord, kui tahtmist juhtub olema. Kui kõrval sõidab eriti püss uus auto ja sees istub mingi noor beib, siis lihtsalt tahtmatult ujub pähe mõte, et äkki tal on mingi edukas ärimees abikaasaks. Ma tean, et see on nii kole mõtlemine, kindlasti kõik ei sõida ainult oma härrade kulul, AGA point on selles, et kui selles eriti tuusas autos on mingi hullult viks (just viks, mitte mingi oss) noormees, siis ma nagu mõtlen, et kuidas neil on õnnstunud edukaks saada nii noorelt? :D kuidagi väär tundub siis mõelda, et aa äkki elab oma proua toel. Võib-olla mõni elab ka. Ma ei taha sellega kedagi kritiseerida muide! Ma lihtsalt pigem mõtlengi, et tublid inimesed, kas siis piisavalt arukad või lihtsalt teistpidi osavad, et suudavad olla õigel ajal õiges kohas. Ja siis ma mõtlengi hoopis seda, et mis nende noormeeste valem on?

5) Juttu oleks veel, aga muidu jääb see bussijuht liiga varju. Temast lihtsalt peab rääkima. Ma ei ole kunagi varem nii badassi bussijuhti näinud. Väga chuul härra. Ma ei teagi kust alustada. Algusest. Kõige pealt ta paremal käel on üks küllaltki haruldane eripära, ma seda ei täpsusta, aga edasi on tal nagu eriti retro soeng. Tukk, õlgadeni juuksed, VUNTS! Ta on riietatud üleni teksasse, ta kuulab raadio Maniat. Ta on sõbralik, mitte nagu mõni douche, kes arvab, et on maailma kunn, sest ta on bussijuht ju! Et ta saab otsustada, keda kuhs maha laseb ja millised peatused tema jaoks peatused pole. Kahjuks olen sellistegagi kokku puutunud. Aga Härra Badass Vunts pole üldse selline. Ta on sõbralik hevimees. Viisakas ka. Tere ja head aega ja palun pole talle võõrad terminid, mida eluraske üle huulte veeretada. Sõitsin siis Härra Badass Vuntsi seltsis kodu poole, kui ta ühel hetkel oma küljeakna täitsa lahti tegi ja hakkas e-sigaretti pahvima :D See oli üsna enne mu peatust, kui oma peatuses väljusin ja sinine pilveke silmapiiri poole minema veeres, hakkasin rahulikult kodu poole jalutama ja mõtlesin: milline bussijuht! :)

–ZR

“Ole sina ise! Kõik, mida sa praegu teed ja mõtled, mille poole püüdled – see ei ole sina!” (Nietzche)

1) Oli asja korra sinna firmasse, kus ma viimati praktikal käisin ja endiselt olen arvamusel, et sinna on nii hea minna. Täpselt isegi ei tea miks. Alati hea.

2) Ilm on mõnna, võiks vabalt õues passida, aga ma hoopis istun siin toas ja ei suuda otsustada, kas vaadata The Office’it või alustada “Kaasjaja filosoofia” lugemisega. Sel juhul oleks mõistlik lugema hakata, et mitte olla jälle tüüpiline (üli)õpilane, kes teab mitu kuud ette, mis vastamised tulevad või mida vaja teha, aga kõigega alustab ikka päev õhtu enne esitamistähtaega, sest avastab oushit homme vaja ära anda ainetöö, referaat, finantsanalüüs ja 2 arvestust on ka, lisaks vaja 5 raamatut läbi lugeda, fakkkkk järgmine kord alustan küll kõigega kohe, kui teada saan. Praegu ma juba teangi, et umbes kaheksa nädala pärast

1. tuleb mul esitada referaat
2. mul peavad olema läbiloetud 2 raamatut (üks ongi see “Kaasaja filosoofia”)
3. tuleb esitada mõned kirjalikud kodused tööd (juhendeid õnneks veel pole)
4. tuleb esitada kuskil tunnis mingi õpimapp või asi

ma olen koolis käinud 1 nädala alles :D Jõuab juurde tulla ja kindlasti tuleb ka. Kuskilt peavad hinded tulema ju. Niikuinii küsitakse lõputöö teemat ka varsti, a mul puhub kõrvade vahel suht tuul, ma ei tea üldse millest see teha PBPKMNMG ………

Fuh siis kahe kuu pärast ongi juba mingi pime aeg käes.

Aga ma nüüd vaatan office’it :D

–ZR

Mu mikroprobleemid ja üleskutse tantsurafffale

EDIT: Issssversusssver põhirõõmukilke unustasin oma hädaldamisega üldse ära alguses! Daniel Ricciardo 2014 aastal Red Bullis ju! HURRAA! Mu lemmarid nüüd koos! :)

• Ma luban, et ei jaura siin  edasi ainult oma kooliskäikudest. Olgugi, et see peaaegu kogu mu elu, mis käsil on :D Ja kuna see just jälle algas, siis ehk siinvallas toimub miskit ka. Lihtsalt ma päev otsa ootasin inkat, see pidi viimane olema ja siis selgus, et meil muudeti laks keset päeva tunniplaani ja polegi enam teisipäeviti inkat. Kurbrbrbrb. A nüüd ma ei pea esmaspäeval ja teisipäeval nii kaua bussi ootama :)

• Ja täna on nii ilus ilm. Ainult päike paistis silma bussis.

• Hommikul kukkus mul huuleläige maha köögis ja ma hakkasin suht nutma. Je.

• Sõitsin koju ja siis tuli vist mingi Põhja-Tallinna laul, ma ei tea ma pole enne kuulnud. Ja siis ma mõtlesin, et issssand kui ilusti see sobiks mõne segarühma tantsu lauluks. Ma tahaks välja mõelda selle tantsu, a mul pole segarühma, kes laseks enda peal natuke katsetada asju. Ehk siis üleskutse, et kui mõni segarühm (rahvatants siis ja ei pea ilmtingimata kõik korraga lugema, piisab ka kui üks esindaja) ma ei tea mispärast juhtub seda lugema ja te tahaks ka veits ellu vürtsi ja põnevust lisada, võtke julgesti ühendust! Tants oleks iseloomult selline nunnu, ütleme nii.

• Tiksusin Apollos, deem kui mul oleks rikkus majas, ma ostaks vist miljard raamatut. Mul praegu küll laiata pole, aga ei suutnud ma ilma kahe raamatuta sealt lahkuda. Tuska tegi selle kõige juures teadmine, et tegelt on mul KODUS SAHTLIS Apollo kinkekaart.. nojah. Las ta siis olla seal. Polekski ju kasu sellest, kui see mul kaasas oleks hoopis, mkm.

• Mulle ei meeldi sellised ebamäärased aastaajad. Hommikul on alla 10 kraadi, küllllm, päeval päikse käes keedab nagu potis, samas varjus jahekas.. mida ma selga panema pean?!

Niipalju siis mu pseudoprobleemidest ja tervitused kõikidele, kel veits rohkem elus toimumas praegu!

–ZR

Mu maailma kõige pikem “esimene september” vist

Alustaks sissekannet hiiglamasuure ohkega, ma olen elav laip. Organism polnud harjunud selle kella viiese äratusega. Lisaks pool ööd pablasin tänase pärast, nii et vähe magand ka. Eks vaja sisse elada. Aa ja pealkiri tähendab seda, et mul hakkas tänasest kool.

Enivei kui kell viis tirises,  tahtsin lihtsalt kõik perse saata täiega. Andke andeks, aga see avameelne tõde lihtsalt. Suutsin end ikka maast lahti vedada, süda sees kärbumas ja saapasäärde vajumas, nagu ikka. Paraku oskan ma oma hirmu avalikkuse eest vist liiga hästi varjata, vähemalt kui ma tegin pärast mingit enesetutvustust, itsitas rahvas pihku, kui rõhutasin, kui shyyy ma olen ikka. A see oli hiljem. Kusjuures ma meikisin end mingi miljard aastat ja otsisin riideid ja tegin mingi võiku isegi kaasa pikaks päevaks ja sain pärast veel oodata 10 minutid seda õueminekuaega. Nice.

Õues oli KÜLLLM ja rohi oli MÄRRRG. Õnneks oli veeeeeel valge. Hurraa. Marsa oli 100% täis, sain seista. F_ckyea. Kinni polnd ka hoida. Fffuu. Umbne ja niiske oli. Samal ajal unistasin pihku, et mul oleks pisike telefon, mis mahuks taskusse. He-he-he. Linnaliinikas pani ka kohalt sellise kaapega minema, et pidin sinna vahekäiku kõhuli käima. Hea päev, mõtlesin vaid. Hurraa.

Koolijõudes oli tunne, nagu selle pooleaastase eemaloleku asemel oleks olnud ainult mingi nädalavahetus. Lihtsalt mõned on juukseid lõiganud või värvinud ja rühm on umbes 15 inimese jagu suurem. Mis seal ikka.

Essa tunni õps oli päris lahe. Sellised võiks kõik olla. Selline elav ja muhe. Tore tädi. Mõistlik ka. Tahab tundi huvitavaks teha ja tal isegi see õnnestub erinevalt mõnest. Aga ta näeb profiilis välja samasugune ja osad näoilmed on ka täpselt nagu ülinaiselik Steve Carell. See pole üldse pahaga mõeldud! Lihtslt ta meenutas külje pealt Carelli.

“Carell” küsis enne tunni lõppu, mis meil järgmine on. Loogika. Küsis, et kas meile annab seda X (ütles õppejõu nime. tegi nagu nalja või nii). Kui selgus, et meile annabki see X, oli ta jumala imestunud: “Ta on ikka veel elus?” Nimelt on see X juba kunagi ammuammuammu “Carellile” sama tundi andnud ja juba siis oli ta vana.

X ise nimetas ennast ZZTop-iks. Ja teadjarahvas rääkis, et selles tunnis keeratakse kogu meie senine mõttemaailm pea peale ja eksami kukuvad kõik 90% tõenäosusega läbi. Nojah. Kehvasti. Eks kukume siis, mis seal ikka kui teisiti ei saa.

Järgminee tundidekomplekt meie eriala põhiaine näol (kõiki eelpoolmainitud tunde ka ikka mitu korraga) tõi meieni mu gümnaaja mataõpsi koopia. Kusjuures tundub ka täiiiiiegga normaalne ja hea õpetaja. Oleks võinud meil algusest peale olla. Mulle (ja paljud tunnistasid veel sama) sobivad ta õpetusmeetodid rohkem ja ta ka nii mõistlik ja normaalne ja vahva.

Viimane oli mu lemmik, inka. Õpetaja mäletas imekombel kõiki nägupidi. Hurraa. Mulle selle inka õhkkond alati meeldinud. Mõnus tund ja ka nice õpetaja. Inka ajal tuli sajaga padukat ja korra müristas ka. Jee, mõtlesin ma. Saangi kingad märjaks teha õues.

Pärast siiski tibutas kõigest. A püksisääred said küll täis pritsitud igasuguse solgiga. Mul lihtsalt lendab kandade alt rõvedalt seda. Fui. Leelotasin siis kesklinna, marsa oli selleks ajaks mingi 7 minuti eest lahkunud, kui linna jõudsin. Eks ma arvestasin ka, et nii läheb. Kuna kell oli veidi neli läbi, a järgmise marsani 2 tundi, otsustasin selle tunne-oma-kodumaad-ekskursioonibussi kasuks, mis sõidab küll 1/3 jagu aega rohkem kui marsa, aga vähemalt läheb see kell 5 ja ma siis juba selle ajaga liigun kodu poole, mitte ei istu kuskil ahvatlevate poodide vaateakende ees. Apollos küll hängisin natuke. Bussini oli aega.

Lükkasin klapid kõrva ja tiksusin bussipeatuse poole. Mingid 2 bemmi kihutasid sellllllise hooga läbi aukude, et vesi lendas üle teeääres parkinud autode katuste kõnniteele. Selle peale ma jälle itsitasin pihku ja unistasin ka bemmidest natuke aega.

Buss jäi veits hiljaks, nagu ikka siis kui tahaks juba kuskile koju käsi pesema jõuda. Peavalu hakkas tärkama.

Buss oli suht täis, nägin vana tuttavat. Tänu sellele läks see sõit suht kiirelt õnneks. Peavalu muidugi kasvas. Mul alati sellistel pikkadel päevadel pea valutab. See tähendab, et järgnevad 10 nädalat vaevab mind vist see probleem. Kui tuttav maha läks, tuli räige uni, aga magada ei saanud. Muidu oleks peatusest mööda pand. Üks error oli veel enne kojujõudu, a ma ei taha sellest rääkida.

Nüüd ma olen niiiiiiiii faking laip lihtsalt, et teen inka koduse töö ära ja tõmban sliipi vist.

Lõpetuseks üks lõbusa viisiga lugu, mille pealkiri on teemakohane ja mis tuli raadiost siis kui ma marsas lämbusin hommikul.

Ilusat kooliaasta algust, jütsid!

–ZR

Küll parem hakkab kunagi

Konkurentsitult selle suve kõige sitem ja kurvem ja halvem päev. Ei karda isegi ära sõnuda, sest mu jaoks homsest hakkab niikuinii sügis. RAISK kuidas mul stress juba praegu peal, enne kooli algust. Mind ajab nii tigedaks, et ma ei suuda meenutada, mida ma kotti panema peaks. Neid elementaarseid asju pean silmas, mis iga preilna koolikotis olema peavad. Mäluauk lihtsalt, mis mul seal kevadel oli. RÕVE.

Lisaks olen ma nii hirmul, et ei suuda seda ühte tööd ära teha, mis mul tegemata, et hinne kätte saada ja siis ongi üldse lõpp selle kooliga. Ma võin siin vinguda ja karjuda ja halada ja blabla, et ei taha koolis käia jne, aga tegelt mul ikka on ju huvi see ära lõpetada ja veel aastajagu tarkusi endale külge korjata sealt. See hala tulebki sellest, et ma kardan, et ma liiga loll, sest mingitel erinevatel (mehistel. Never again!) põhjustel on nende õpingute jooksul kaks korda kool ikka väga tahaplaanile jäänud. Veel olin ma eelmine aasta nii pikalt haige, nii et ma mõnes teemas tunnen end natuke ebakindlalt. SEAL IKKA KUS SEE KURADI TÖÖ VAJA ÄRA TEHA. Oehhhh. Ja siis need jubedad vastikud bussisõidud. Hommikul pool seitse juba vaja bussi peale roomata ja öösel tagasi. Pime. Märg. Külm. Kõle. Nii paha. Ja need linnaliinikad= jälkus. Otsisin oma “bussisõidukindad” välja ja viskasin kotti. Üks asi vähemalt tuli meelde. KUI MA NÄGIN NEID, mitte enne. Ma olen ajukääbik.

Võiks koristada ka, aga kuulan maselaule ja pakin koolikotti ja niisama emon. Fui.

Püha müristus reaalselt nagu ma läheks kuskile kolmandasse klassi. Varsti viskan pikali maha, vehin jalgadega ja röögin ka :D

Ma luban, et kui rutiini sisse elan , siis ehk käitun natuke eakohasemalt jälle.

AGA MA EI TAHA KELL VIIS ÄRGATA HOMME JU. OMG kelle juba pool kolm. Sure või maha….

Ja siis ma heitsin pilgu peale mingile filmile, kus mingi madre koos oma pojakesega üritas peale Tai tsunaamit ellu jääda ja siis mu suures kurbuses oli see nagu laks vastu vahtimist veel, eriti kurb.

Ilm on ka nii sünge. Nkn nüüd lähebki vihmale ja siis saab märgade jalgadega jälle koju-kooli jõutud. HURRAA.

Ma ei viitsi enam vinguda. Nagu lubasin, hakkan varsti jälle asjalikumaks ehk.

–ZR